Sirje Kiin
Oleme aastaid murdnud piike oma venekeelse vähemuse inforuumi pärast, aga kipume ära unustama, et ka Eesti põhirahvus ehk eestlased vajavad ühist inforuumi nagu õhku sõltumata sellest, kus nad parasjagu elavad, õpivad või töötavad.
Erinevatel andmetel elab praegu väljaspool Eestit 100 000 kuni 200 000 eestlast või Eesti päritolu inimest, kes räägivad eesti keelt, tunnevad pidevalt huvi Eestis toimuva vastu või siis elavad vaheldumisi Eestis ja välismaal.
Eesti avalikus meedias kajastub välismaal elavate eestlaste tegevus väga vähesel määral, kui leebelt väljenduda. Tegelikult tundub, et välismaale läinud eestlane kaob Eesti meediapildist nagu vits vette, ta kukub üle Väike-Eesti maailma serva. Kohati tundub, nagu valitseks Eestis ikka veel nõukogude aegne vanglamõtteviis, mille kohaselt väljamaale läinu on riigi reetur, keda tuleb karistada mahavaikimisega või põlglike hüüdnimedega, mida sulg (arvutiklahv) ei paindu kordama. Kui mõni välismaal õppiv või töötav eestlane söandabki vahel arvamusloo kirjutada, siis saame kõva kommentaariumipeksu osaliseks, nagu poleks meil enam üldse sõnaõigust Eesti asjades kaasa rääkida, sest me ju ei ela „siin“. Olen kindel, et oma jao saab kätte ka siinne artikkel. Ometi oleme nii südames kui passi järgi elu lõpuni Eesti kodanikud ka siis, kui oleme saanud sündides või mõnel muul praktilisel põhjusel topeltkodakondseiks.
Eestit saab armastada igal pool, aga ära ei ela sellest kusagil, kui parafraseerida luuletaja Paul-Eerik Rummot. Eesti üle saab uhkust tunda ja muretseda ka siis, kui elukoht on kaugemal. Eesti asjaga saab üsna hästi kursis olla ka neti ja skaibi vahendusel, teatav distants ja rahvusvaheline võrdlusvõimalus annab vahel isegi mõne eelise. Iga välismaal elav eestlane on tahes või tahtmata Eesti riigi ja eesti kultuuri saadik, kellest oleneb meie maine ja seeläbi ka meie tulevik maailmas. Arvukad Välis-Eesti organisatsioonid teevad head, aktiivset tööd Eesti eest seismisel ja eestluse hoidmisel, aga Eesti avalikkus ei saa paraku sellest suurt midagi teada. Toon paar värskemat näidet.
Kanada eestlaste ajalehes
Eesti Elu ilmus tänavu mais-juunis Torontos elava emeriitprofessori Olev Trässi pikk ja põhjalik artikkel majandusanalüüsi ja konkreetsete ettepanekutega „Eesti majanduse mured. Üks võimalik lahendus“ (Eesti Elu 29. mai, 5. juuni, 12. juuni, 19. juuni 2015). Ootasin pikisilmi, et kodumaine meedia tõsisele, professionaalsele artiklisarjale reageeriks, et mõni parlamendiliige või valitsusnõunik võtaks vaevaks Trässi ettepanekuile vastata, aga ei midagi. Nagu valitseks väliseestlaste ja kodueestlaste vahel ikka veel sovetiaegne raudne eesriie, kust midagi läbi ei kosta.
Teine näide. Eesti meedia magas maha Kanadas augusti algul toimunud Lääneranniku Eesti Päevad, mille raames toimus sisukas konverents teemal „Eesti globaalsel kultuuriväljal: mis on ühishuvid? Milliseks kujundame Eesti kultuurivälja globaalses maailmas?“, kus arutati mh konkreetseid koostöövõimalusi Põhja-Ameerika eestlaste ja Eesti vahel. Ka Kotkajärve Metsaülikooli aruteluringides korduvad aastast aastasse head ettepanekud, kuidas võiksime tõhusamalt rakendada väliseestlaste erialati nii rikast potentsiaali Eesti hüvanguks. Kahjuks jäävad need ideed hõljuma kuhugi Põhja-Ameerika metsa sõnajalgade vahele.
Ometi on meil olemas mitu värsket riiklikku arengukava, kus rõhutatakse väliseestlastega sidemete arendamist, kaasamist, keeleõpet ja kultuurivahetust, kuid ei räägita paraku sõnagi ühisest inforuumist.
Näiteks äsja kehtima hakanud rahvuskaaslaste programm 2014-2020 hoolitseb küll keeleõppe ja kultuuripärandi säilitamise pärast ning soodustab väliseestlaste tagasipöördumist (eelarve on väga napp - vaid 753 004 eurot aastas), kuid välismaal elavate eestlaste esmavajadus – vajadus ühise, vastastikuse teabe järele – jääb selle programmi raamest välja ehk rahuldamata.
Kultuuripoliitika arengusuunad kajastuvad Kultuuriministeeriumi arengukavas 2016-2019, kus lubatakse üksjagu kultuurivahetust kodu- ja väliseestlaste vahel, aga sealgi ei pöörata tähelepanu eestlaskonna ühise inforuumi vajadusele ega loomisele.
Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Maarja Pärl-Lõhmus korraldas hiljuti huvitava uuringu selle kohta, kuidas vastavad välismaa eestlaste ootused ja huvid Eesti avalik-õiguslikule meediale. Vastustes ilmnes hädavajadus eestlaste üleilmse ühise inforuumi järele, vajadus teha rahvusringhäälingu kõik saated kättesaadavaks ka välismaa eestlastele, samuti vajadus saada rohkem vastastikust teavet selle kohta, kuidas eestlased välismaal elavad.
On iseloomulik, et uurimuse tulemused avaldas esimesena (ja seni ainsana) ära Kanadas Vaado Sarapuu ühemehetööna toimiv eesti- ja ingliskeelne võrguväljaanne
Estonian World Review. See teema pole paraku pakkunud huvi ühelegi Eesti väljaandele.
Teine tubli ühemehe võrguväljaanne, mis täidab pisutki jätkuvat lõhet välismaal ja Eestis elavate eestlaste inforuumis, on ingliskeelne veebiajakiri
Estonian World. How Estonians See It, mille asutas 2012 Londonis Silver Tambur ja mis on tänaseks kasvatanud endale korraliku vabatahtliku korrespondentidevõrgu üle maailma.
Välismaal ilmub mitu eestikeelset ajalehte või kuukirja (USAs
Vaba Eesti Sõna, Kanadas
Eesti Elu, Rootsis
Eesti Päevaleht, Saksamaal
Eesti Rada, Austraalias [i]Meie Kodu), kuid enamus neist on juba aastaid rahaliselt ellujäämise veere peal. On paradoks, et väliseesti väikelehtedest saab siiski üsna hea ülevaate sellest, mis parasjagu toimub nii Kodu- kui Välis-Eestis. Väike-Eesti meediasse satub Suur-Eestis toimuv aga üliharva.
2007. aastal tegime koos mitme Tartu humanitaarteadlasega ettepaneku luua ülemaailmne Eesti kultuuri-teaduse-hariduse portaal ESTICA, kus saaksime säilitada ja kasutada Eesti kultuuri ülemaailmselt. Idee ootab ja väärib endiselt teostust, sest kogu Eesti-teave on netis liiga killustatud ja andmebaasid ühildamata (vt Sirje Kiin. Estica- võrguvärav maailma. Sirp, 9.02.2007).
Meie ühine inforuum vajab nii riigi toetust kui ka hoiakute muutust, sest muidu jäämegi maailmamere kaldaile huikama tühja: Auuuu!
