Vsevolod Jürgenson
Koroonavaktsiini tulekuga on taas hoogustunud vaktsiinivastaste levitatavad hirmujutud, otsekui ohustaksid vaktsiinid tervist. Kuulujuttudesse võiks suhtuda ükskõikselt, ent kui suur osa ühiskonnast ei kasuta vaktsineerimisvõimalust, ei teki ka kollektiivset immuunsust ning haigus võib meie keskel edasi püsida. Just sellepärast on usaldus tavameditsiini vastu muutunud tänastes oludes elu ja surma küsimuseks.
Mida teaduspõhisemaks ja tehnoloogilisemaks maailm muutub, seda enam levib vastukaaluks emotsioonidel põhinev usk maagiasse ja nõidusesse. Tegemist pole paradoksiga, sest tehisintellekti lävel seisvas tegelikkuses vajab inimene tuge, et innovatsioonilaines mitte ennast kaotada ja hulluks minna. Just ihalusest selgete ja käepäraste lahenduste järele, saab jõudu ennustajate, nõidade ja selgeltnägijate ülemaailmne kogukond, keda suure osa inimeste poolt võetakse kui tõekuulutajaid. Pole riiki, milles mõni telekanal ei näitaks nõiasaadet ja kus ei tegutseks lugematul arvul tšakraid avavaid tegelasi. On hea, kui sensitiivid ei tööta otseselt tavameditsiini vastu, kuigi leidub neidki, kes teaduspõhist arstiabi põlgavad.
Samasse valdkonda kuuluvad ka vaktsineerimise vastased, kes samuti üle maailma üha enam toetust koguvad. Nende tööl on tulemus – taas saavad taudi mõõtmed haigused, mis vahepeal arvati vanast heast Euroopast ja muust arenenud maailmast sootuks kadunud olevat. Erand pole kahjuks ka Eesti, kus sotsiaalmeedias levivad vaktsineerimise vastased üleskutsed ja rohtude asemel soovitatakse haigetele imejooke ning metsarohtusid.
Olgu siinkohal tõdetud, et kui haige rahvameditsiini, käte pealepanemisse ja posimisse usub, võib sellest ka abi olla, sest usk ja sisendusjõud võivad tõepoolest enesetunnet parandada, kui aga mingite tõekspidamiste tõttu loobutakse tavameditsiinist ja sellega seotud haigusi tõrjuvast vaktsineerimisest, on kuri karjas.
Vaktsiinivastased argumendid pole viimaste sajandite jooksul, kui seda meetodit epideemiate ennetamiseks kasutatakse, kuigi palju muutunud. Samas on kodukootud arstiteadlased ja maavillased asjatundjad saanud valeinfo levitamiseks enda käsutusse suurepäraselt toimiva sotsiaalvõrgustiku. Nii võib tundidega nakatada sadu tuhandeid ja miljoneid kahtlusega vaktsiinide vajalikkusesse, hirmuga riskide ja kõrvaltoimete eest, murega immuunsüsteemi ülekoormamise pärast, usaldamatusega tervishoiusüsteemi ja vaktsiinitootmise vastu. Vaktsiinivastasusest on saanud omamoodi interneti teel leviv viirus, millega nakatunute koguarvu kohta puudub ülevaade isegi WHO-l. Vaktsiinide kohta liigub suurel hulgal hirmutavaid müüte, mis mõjutavad inimeste terviskäitumist. Nende müütide erinevus muinasjuttudest on aga see, et neisse uskujad võivad surra. Just vaktsiinivastasusega kaasnevate terviseriskide tõttu liigitab Maailma terviseorganisatsioon vaktsiinides kahtlemise maailma 10 suurima tervishoidu ohustava teguri hulka.
Vastuseis vaktsineerimisele on toonud kaasa suured haiguspuhangud.
Tänu sellele, et vastuseis vaktsineerimisele ja ükskõiksus sellest tulenevate ohtude suhtes on viimasetel aastatel kasvanud, elame ka meie siin Eestis lisaks koroonahirmule lisaks tõsises leetriepideemia ohutsoonis. Haigus, mille vahepeal unustasime, on tagasi. Leetrijuhtumite arv on alates 2006. aastast kasvanud, jõudes Euroopas ca 100 tuhande juhtumini Euroopas, maailmas aga 365 tuhande haigestumiseni. Euroopas on leetripuhangud Prantsusmaal, Itaalias, Rumeenias ja Ukrainas. Miski ei hoia meid ohu eest, et leetrid tuuakse Eestisse.
Meid ei päästaks ka niinimetatud kollektiivne immuunsus, kus teatud osa populatsiooni vaktsineerimisel ei haigestu ka vaktsineerimata kodanikud. WHO soovitatud vaktsineerimise tase haiguste leviku peatamiseks on 95 protsenti. Eestis on laste vaktsineerimise tase alla 93 protsendi ning kollektiivne immuunsus seega ei toimi. See peaks panema meid tõsiselt mõtlema, kuidas vaktsiinide vastasusega võidelda.
Vaktsineerimisest keeldumine on põhimõttelt sama ohtlik, kui liikluseeskirjade eiramine, sest paneb ohtu teised, mitte milleski süüdi olevad inimesed, aga kui liikluseeskirjade rikkujatesse valitseb meie avalikkuses negatiivne hoiak, siis vaktsineerimisvastastes nähakse kas süütuid
veidrikke, või halvemal juhul isegi oma huvide eest südilt seisvaid õiguslasi, kellele peab kaasa tundma.
Vaktsineerimisest loobumine toob endaga ohvreid nõudvad haiguspuhangud ka arenenud riikides.
2000. aastal kuulutati USA leetrivabaks. Vara rõõmustati. Tänu vaktsiinivastasuse tõusvale trendile on leetrid USA-s tagasi.
1970. aastatel hakati kahtlema difteeria, teetanuse ja läkaköha liitvaktsiini ohutuses. Suurbritannias langes vaktsineeritud laste hulk 30 protsendini. Peagi vallandus epideemia, mis tõi kaasa üle 100 000 läkaköha juhtumi ja 36 surma. Sarnased sündmused kordusid Rootsis ning Jaapanis.
Vaktsineerimine ei tapa, vaid päästab elusid.
Rõugeviirus nõudis 20. sajandil kuni 500 miljonit inimelu. Aastal 1980. sai WHO raporteerida, et rõugetest on täielikult vabanetud. See on tõestuseks, et vaktsineerimisega on võimalik surmavad haigused seljatada ning sisendab lootust, et vaktsiinide abil saadakse jagu ka koroonast.
2011. aastaks oli vaktsiinide abil maailmast likvideeritud veiste katk. Läänepoolkera on tänaseks vabanenud punetistest. Lastehalvatus on likvideeritud kõikjal, välja arvatud Afganistan, Pakistan ja Nigeeria. Arvestades neist maadest pärit kogukondade kasvu Euroopas ja Eestiski, pole võimatu, et haigus ärkab taas ka vanas maailmas.
WHO hinnangul päästavad vaktsiinid igal aastal 2–3 miljonit inimelu. See on põhjus, miks vaktsiinivastasusse tuleb suhtuda tõsiselt. Tänu sotsiaalmeediale liiguvad libaväited ja vandenõuteooriad kiiresti ning umbusk vaktsineerimise vastu on toonud kaasa mitmete vahepael taandunud nakkushaiguse uued puhangud.
Vaktsiin ei kaitse 100%.
Vaktsineerimise vastased ütlevad, et tegelikult vaktsiinid ei kaitse haiguste eest ja toovad näiteid, kus vaktsineeritu on haigestunud. Jah, selles on 1% tõde, ent 99% ohtu kõigile, kes sellise propaganda ohvriks langevad.
Ükski vaktsiin ei anna 100% garantiid. Enamik neist annavad immuunsuse 90–99% patsientidest. Doos leetrite vaktsiini muudab immuunseks 93% vaktsineeritutest, kaks doosi juba 97%. Lastehalvatuse vaktsiin pakub pärast kolme doosi 99% kaitset.
On tõsi, et vaktsiinid pole täiesti ohutud, ent kasu elude päästmisel on suurem nende ohtlikkusest. Viimase paarikümne aastaga on maailmas 3 miljardit last saanud 10 miljardit doosi suukaudset lastehalvatuse vaktsiini. Tänu sellele on haigusjuhtude arv vähenenud 99%. 2018 registreeriti maailmas 33 loomulikku ja enam kui 100 vaktsiiniviiruse põhjustatud lastehalvatuse juhtu. Miljardid lapsed on tänu vaktsineerimisele pääsenud eluaegsest sandistumisest, mõned sajad aga haigestunud. Kas see tähendab, et ka need miljardid oleks pidanud jätma kaitseta, üksnes hirmust, et äkki läheb midagi nihu?
Vaktsiinide ohutus ja tõhusus kasvab.
Tavavaktsiinide testperiood vältab aastaid ja on põhjalik. Iga vaktsiin läbib kolm uuringufaasi, peale mida saab litsentsi tootmiseks. Paljud vaktsiinid läbivad ka neljanda uuringufaasi, mis selgitab pikaajalise mõju. Koroonavaktsiinide katsetamiseks jäi aega vähem, ent see pole põhjus umbusuks, sest ka gripivaktsiinide mõju pole võimalik aastaid lihvida ning sellest kogemusest lähtudes on ka lühiaegsemal testperioodil välja töötatud vaktsiin usaldusväärne.
Gripivaktsiini väljatöötamisel piitsutab meedikuid tagant tõik, et gripiviirus muutub igal aastal ja seepärast ei jää põhjalikuks testimiseks aega. Järgmise hooaja vaktsiin sünnib ennustusest, millised viirused järgmisel talvel ohvreid otsivad. Sellepärast jääb gripivaktsiini tõhusus vahemikku 19–60%. Koroonavaktsiini väljatöötamiseks on olnud rohkem aega ja seepärast võib loota ka suuremat kasutegurit.
Usk vaktsiinidesse peab kasvama.
Eurobaromeetri viimase uuringu kohaselt usub 48% eurooplastest, et vaktsiinidel on sageli rasked kõrvaltoimed, 38 protsenti arvab, et vaktsiinid võivad põhjustada haigusi ja 31 protsenti, et need võivad nõrgestada immuunsüsteemi. Oleme seisus, kus osa ühiskonnast võib hakata
koroona vastu vaktsineerimisest kõrvale hoidma ja teisedki nakkavad tõved saavad tänu inimeste vildakatele hoiakutele end taas oma tapvas ilus ilmutada.
Euroopa Liidus usutakse, et WHO algatatud Euroopa vaktsineerimise tegevuskaval ning Euroopa Liidu vaktsineerimisalasel ühismeetmel on kaugeleulatuv mõju. Arvestades liidu algatuste deklaratiivsusega, poleks meil selles vallas otstarbekas üksnes Brüsselile loota. Eesti riigil tuleb kollektiivse immuunsuse tagamiseks tõhustada vaktsineerimiskava, kaaludes kõiki võimalusi tagamaks nii koroona kui teiste epideemiate ärahoidmiseks vajalik vaktsineerimistase.
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
