Täna 40 aastat tagasi, 22. septembril 1980, toimusid Tallinnas spontaansed koolinoorte rahutused, mis said alguse menuka punkbändi Propeller kontserdi ärakeelamisest Kadrioru staadionil toimunud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatši järel.
Propeller nimelt pidas kontseri esimese osa matši vahel, kuid kontserdi lubatud teist osa peale matši lõppu ei tulnudki, bändil kästi oma tehnika kokku korjata. Sellest vihastunud rahvamass hakkas liikuma rongkäigus Kadriorust Tallinna kesklinna, skandeerides nõukogude võimu vastaseid loosungeid ja kistes maha tee äärde jäänud punalippe ja muud atribuutikat - oli ju ühtlasi "Tallinna vabastamise" 36. aastapäev. Miilitsatel õnnestus ca 500ne kolonn hajutada ja peatada alles Musumäe läheduses Tallinna kesklinnas - luba erivahendite kasutamiseks neil polnud, kuna kõik toimus nii ootamatult, tavapäraseid keelde ei pidanud osalejad aga millekski. Kuna miilits ja KGB võtsid enamiku sündmusest korralikult piltidele ja filmile, õnnestus nii paljudki osalejad hiljem tuvastada ning järgnesid tõisised jutuajamised koolis, miilitas ja KGBs, mis nii mitmelgi juhul lõppesid koolist väljaviskamisega. Propeller sai selle sündmuse järel pika esinemiskeelu, eetrikeelu said ka sündmuste korraldamisega seotud olnud Tiit Karuks ja Mart Ummelas.
Tegelikult oli Propelleri kontserdi teise osa ärakeelamine vaid rahutuste sütikuks, peapõhjus oli viimastel aastatel süvenenud eestlaste ja iseäranis noorte usalduslõhe nõukogude võimu vastu. Seda põhjustasid venekeelse ja -meelse Karl Vaino määäramine Eesti punaliidriks 1978, sellele järgnenud jõuline venestamisprogramm koos vene keele järsult süvendatud õpetamisega koolides, eestimeelse Ferdinand Eiseni väljavahetamine haridusministeeriumi kohal venekeelse Elsa Gretškina vastu ja palju muid pisiasju, mis olid eelneva paari aasta jooksul aset leidnud.
Ja eks oma osa mängis ka nõukogude vägede sissetung Afganistani 1979. aasta jõululaupäeval, mida esiteks nähti mõttetu okupatsioonina ja teiseks hakkas just koolinoorte pea kohal rippuma oht, et neist füüsiliselt võimekamad saadetakse sinna sõdima, kus oli suur šanss tulla tagasi kinnises tinakirstus. Noorterahutused seoses eestlaste olukorra halvenemisega Eestis käivitasid lähiajal aga nii mitmegi protsessi. Esiteks koostasid 40 Eesti intelligenti kuu aega hiljem vastavasisulise märgukirja - nn 40 kirja - riigi juhtkonnale olukorra parandamiseks, kuid see vaikiti maha ning kirja koostajaid hakati hoopistükis taga kiusama.
Samuti pidas legendaarne pastor ja hilisem ERSP üks loojaid Vello Salum luteri kirikukogul oma märgilise ettekande "Kirik ja rahvus", mis aga avaldati üsna pea trükis Torontos ning mida KGB hakkas pidama nõukogudevastaseks kirjatükiks. Vello Salumil andis KGB 1980. aasta novembris valida - kas vangla või hullumaja - ja ta valis viimase. Ühiskonnas tekkinud pinged jäid aga püsima aastateks ja leidsid 7-8 aastat hiljem väljundi laulvas revolutsioonis, kus nad õnneks lõppesid kodumaa iseseisvuse taastamise ja punaokupatsiooni alt vabanemisega 1991. aasta augustis.
