Täna 80 aastat tagasi, 18. juulil 1940, toimus Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti-Läti maavõistlus jalgpallis, mis lõppes Eesti võiduga 2:1. Võidu järel algasid pealtvaatajate hulgas stiihilised Eestit ülistavad skandeerimised, mis läksid sujuvalt üle Eestit toetavaks meeleavalduseks, kus mindi muuseas ka Kadriorus olevas Presidendi lossi juurde. Parajasti oli käimas aga Eesti kui oma riigi likvideerimine ning N.Liiduga liitmine ning uutele nõukogude võimuritele selline meeleavaldus mingil põhjusel ei meeldinud. Kuigi formaalselt oli kõik veel ju korras - paar päeva varem valitud uus Riigivolikogu polnud veel oma kaarte avanud - st Eesti kuulutamist nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ega palvet Eestit N.Liitu vastu võtta avalikustanud ja Eesti oli formaalselt edasi iseseisev riik- leidsid Moskva emissarid millegipärast, et selline stiihiline Eesti-meelne meeleavaldus võiks olla nendele ohtlik ja järgnesid arreteerimised. Muuseas arreteeriti ka Eestile matšis kaks võiduväravat löönud Richard Kuremaa, kes viibis hiljem pikalt vangilaagrites. On tänini üsnagi selgusetu, miks Moskva emissarid otsustasid jalgpallimatši järel toimunud stiihilise meeleavalduse tõttu sedavõrd ülereageerida. Näiteks ju neli nädalat tagasi Raua tänava koolimaja hoovil toimunud lahingule Eesti sõjaväe ja Punaarmee üksuste vahel ei järgnenud mingeid repressioone ning juhtum vaikiti maha, kuigi selles oli hukkunud vähemalt 10 Punaarmeelast. On vägagi tõenäoline, et kui jalgpallimatšist alguse saanud meeleavaldus oli läbi, oleks see sellega piirdunudki ning Moskva plaane Eesti bolševiseerimiseks varem kindlaksmääratud kava järgi poleks see järgnevatel päevadel enam kuidagi mõjutanud. Võib oletada, et seesugune "rapsimine" tulenes bolševike eriomadustest - revolutsionääride ehk "hinges lõhkujatena" võtsid nad tihti vastu mõistusega vastu minevaid impulsiivseid otsuseid, mitte ei lähtunud "suurest eesmärgist" koos mõistusepäraste tegevustega selle saavutamiseks.
