Täna 79 aastat tagasi, 14. juunil 1941. küüditasid bolševikud Eestist Siberisse üle kümne tuhande inimese. Neist mehed (üle kolme tuhande) arreteeriti, ülejäänud olid aga määratud sund-väljasaatmisele Siberi kaugetesse piirkondadesse. Kuna sõja ajal elasid nad väga ränkades tingimustes, hukkus juuniküüditatutest vähemalt 60% (üle kuue tuhande inimese), 1950. aastatel tuli Eestisse tagasi vaid napp kolmandik.
Juuniküüditamine oli osa N.Liidu suuremast operatsioonist, mille käigus tuli N.Liitu 1940. aastal inkorporeeritud uutelt aladelt - Eestist, Lätist, Leedust, Moldovast (Bessaraabiast), Bukoviinast ning Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest "eemaldada nõukogudevastane element". Põhimõtteliselt tehti seal kiirkorras sama, mida N.Liidu sisealadel oli tehtud juba Suure Puhastuse käigus 1937-38 - kõik need inimesed, kelledest oli oodata, et nad ei ole lojaalsed nõukogude võimule, tuli saata ära Siberisse või mujale kaugematesse regioonidesse. Valmistus ju Stalin tollal sõjaks, mille käigus ta soovis vallutada suure osa Euroopast (tollases kõnepruugis - vabastada Euroopa töörahvas fašistide ja kapitalistide ikkest) ning iseäranis just piirialadel ei saanud ta riskida "kahtlase" elemendi paikajätmisega.
Samas, nagu näitavad Eesti 1941. aasta suve sündmused, alahindas ta tugevalt rahva meelsust ning hoolimata 10 tuhandest äraküüditatust oli näiteks Eestis ka enamiku paigale jäetud rahva meelsus selgelt nõukogudevastane ning sakslaste pealetungi edenedes osales näiteks tuhandeid Eesti mehi Suvesõjas bolševike vastu. Kuna julgeolekujõude nappis, siis kõikidel uutel aladel ei korraldatud juuniküüditamist korraga, vaid arreteerimised ja deporteerimised olid hajutatud pikema perioodi peale alates 20. maist kuni 20. juunini, st nende lõpp oli plaanitud kaks ja pool nädalat enne nõukogude pealetungi algust, mis kõikide märkide kohaselt pidi algama 6. juulil 1941. Kokku küüditati Eestist, Lätist, Leedust, Moldovast (Bessaraabiast), Bukoviinast ning Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest üle 200 tuhande inimese. Lätis (kust küüditati üle 15 tuhande inimese) toimus küüditamine Eestiga samal päeval, 14. juunil, Leedus (kust küüditati üle 18 tuhande inimese), algas küüditamine samuti 14. juunil,, aga selle lõpp jäi Eesti ja Lätiga võrreldes pikemalt venima.
Eestis puudutas juuniküüditamine peamiselt linnu - maapiirkondadesse kas nad ei jõudnud veel minna või polnud neil see toona veel plaaniski tulevase sõja tagala eripära arvestades - kuna julgeolekuasutuste arhiivid on Venemaal jätkuvalt suletud, siis pole ka väga palju teavet, mis juuniküüditamise tagamaid avavad. Nimelt Venemaa püüab tänaseni varjata asjaolu, et Stalinil oli 1941. aastal plaanis ise rünnata esimesena ning sakslaste rünnak N.Liidu vastu 22. juunil 1941 oli vaid sakslaste hädapärane ennetav rünnak.1941. aasta juuniküüditamine oli ju ilmselgelt osa väga paljudest ettevalmistustest selleks sõjaks, mida tegelikult ei toimunudki - või õigemini toimus tugeva hilinemisega 1944-45 väga palju muutunud tingimustes.
