NB
Täiendatud Tõnu Kuusemaa arvamusega FB
Eesti ajalugu
Täna 80 aastat tagasi, 17. juunil 1940, sisenes Eestisse suur hulk täiendavaid Punaarmee üksusi - päev varem oli N.Liit esitanud Eestile ultimaatumi, et kui täiendavaid üksusi kohe riiki ei lasta, siis tungivad nad Eestisse jõuga. Seetõttu oli Eesti Vabariigi juhtkond oma rahvast säästes ultimaatumiga nõustunud, st otsustas Punaarmeele mitte vastu hakata. Kui 17. juuni hommikul läks Eesti sõjaline esindus Punaarmee täiendavate üksuste riiki saabumist Narva korraldama, tulid Punaarmee üksused neile juba Jõhvi juures vastu ning seda osalt ahelikus - eks kardeti siiski mingit Eesti vägede vastuseisu, mida aga ei tulnudki.
Kuna N.Liidu poolses ultimaatumis oli ka muid punkte - nt Eesti oma kaitsejõudude piiramine ning valitsuse vahetuse nõue, relvitustati samal päeval ka Kaitseliit, st selle liikmed pidid oma relvad ära andma, kätte jäid neile vaid "mustad", st registreerimata relvad, mida ka teatud määral neil siiski oli. Valitsuse vahetust samal päeval siiski ei tehtud - et jääda tulevaste ajalooõpikute jaoks veidigi legitiimseks, otsustati Tallinnas korraldada "rahvamiitingud" ehk nn "revolutsioon" ning näidata, et valitsuse vahetus oli tingitud rahva nõudmistest lähtudes. Rahvast polnud reaalne massidena kokku saada aga ilma relvadega ähvardamata, st selleks pidid Punaarmee üksused ilusasti Tallinna jõudma ja end sisse seadma ning N.Liidu saatkonnast kindlaid juhiseid saama; see võttis aga mõned päevad aega.
Ka tuli Tallinna tuua inimesed, kes N.Liidu poolt oleks olnud võimelised seda kõike korraldama. Üks võtmeisikutest, uus N.Liidu saadik Valeri Botškarjov, saabus 17. juunil ja esitas president Pätsile oma volikirjad. Samas kõrgem Moskva esindaja, Dmitri Ždanov, saabus siia alles kaks päeva hiljem, 19. juunil. mingitel (tõenäoliselt puhtpraktilistel) kaalutlustel. Stalinil hakkas Eesti Vabariigi (nagu ka Läti ja Leedu Vabariigi) iseseisvuse kaotamise ja N.Liidu inkorporeerimisega ootamatult kiire kahel põhjusel.
Esiteks sai Saksamaa sõda Prantsusmaa vastu läbi oodatust palju varem ning Stalin soovis siinsed võtmesündmused - valitsuse vahetuse - ajastada päevale, mil Prantsusmaa Saksamaale ametlikult alistub (see juhtus 21. juunil). Ning kuna Prantsusmaa alistus Saksamaale väga ruttu, oli Stalinil selge, et kui ta tahab Saksamaad rünnata esimesena, peab ta seda tegema samuti palju varem kui seni plaanitud. See omakorda aga tähendas, et ka Eesti, Läti ja Leedu bolševiseerimine tuleb teha tal seni plaanitust varem , sest lisaks N.Liitu inkorporeerimisele soovis Stalin Saksamaa ründamise ajaks siinse tööstuse ja põllumajanduse bolševiseerida ning ühtlasi ka saata siit välja need, kellest võis oodata nõukogudevastast tegevust (1941. aasta juuniküüditamine).
Täiendatud Tõnu Kuusemaa arvamusega FB
Tõnu Kuusemaa
Täna 80 a tagasi, 17. juunil 1940, sisenesid Eesti Vabariigi territooriumile Punaarmee väeosad - kokku 90 000 meest (lisaks 20 000-le, kes baasidelepingu alusel olid juba Eestisse toodud). Algas Eesti sisuline ja täiemahuline okupeerimine.
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupatsioon NSV Liidu poolt Teise maailmasõja ajal, mis algas Punaarmee sissetungiga Eestisse 17. juunil 1940 ja lõppes vastavalt Saksa vägede pealetungile Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis-oktoobris 1941. Viimane Eesti osa, Osmussaar, jäeti punaväelaste poolt maha 3. detsembril 1941.
Eesti okupeeriti ligi 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud. '
