Valdur Mikita ja Jaan Seim Metsaülikoolist
Eestlased Kanadas | 01 Sep 2015 | EWR
Kotkajärve maagia
Valdur Mikita
Kindlasti on paljusid Eestist tulnud inimesi hämmastanud see, kui sarnased on Kotkajärve maastikud eesti maastikele. Esimest korda Metsaülikooli külastanuna võin seda kodust tunnet üksnes kinnitada. Mul on alati olnud aimdus, et eestlase identiteet on tugevasti maastikupõhine. Eestlasele on väga tähtis leida kõigepealt oma paik, kõik muu on juba teisejärguline ja sellest tulenev.
Usun, et Kotkajärve Metsaülikooli fenomen seisneb lihtsas tõdemuses, et paik liidab inimesi. Paigavaim hoiab elus keelt, kultuuri ja rahvuslikku vaimu. Ka ilma paigavaimuta on see võimalik, kuid seda on hoopis raskem teha. Tundub, et üks eestluse elujõu ja ellujäämise garantiisid väljapool Eestit ongi topograafiline mõtteviis, mis läbi ühe konkreetse paiga loob ajapikku oma traditsioonid ja rahvusliku mütoloogia.
Olen ise mõelnud, et eestlase kodutunne on üpris kummaline, see laieneb samuti maastikule. Tõenäoliselt pärineb see vanast taluarhitektuurist ja põlistalude asetusest, mis sageli ei olnud koondunud küladesse, vaid paiknesid üksiktaludena metsade ja heinamaade vahel. Sellises ruumis sulab metsikuvõitu aed kokku läheduses asuva metsaga, kujundades maagilise ruumi kodu ja metsiku looduse vahel. Meie kutsume seda kodumetsaks. Kodumets on sõna, mis minu meelest kõlbab väga hästi iseloomustama eestlase kodutunnet. Võib öelda, et ilma kodumetsata ei oleks meie kodutunne täiuslik.
Metsaülikooli maagia ehk väljendubki eelkõige selles, et ta varustab inimesi ühe väga olulise asjaga, nimelt sellesama kodumetsa-tundega. Paljude jaoks on kodumets paik, kus on hea mõtiskleda ja mõtteid seada, aeg-ajalt oma hinge puhastada. Vaadates aukartusega kogu seda eesti mõtlejate intellektuaalset väge, kes aastate jooksul Metsaülikoolist läbi on käinud, võib seda paika tõepoolest nimetada teadvuse kiirendiks.
Soovin Kotkajärve paigavaimule head tervist pikkadeks aastateks ja olen üsna veendunud, et need vähesed paigad maamunal, kus inimeste ja paikade omavaheline side pole veel lõplikult katkenud, ongi erilised paigad. Neid tuleb hoida nagu silmatera ja usun, et Metsaülikool kuulub teatud kriteeriumite alusel ilma kahtluseta maailma parimate ülikoolide hulka.
Jaan Seim
Käisin Metsaülikoolis viimati 39 aastat tagasi. Sellest ajast on muidugi palju muutunud: palju on uusi inimesi näiteks Eestist, on ka lapsi, mis on väga tore, loengutel on uued teemad jne. Siiski on Metsaülikooli vaim endine. Huvi Eesti küsimuste vastu, avatus, sõbralikkus ja energia on alles täpselt nii nagu ma seda mäletan.
Metsaülikooli iseloomustab tahe tegutseda, õppida ja suhelda. Loengud olid enamasti kõik huvitavad. Publiku interaktsioon ja küsimuste esitamine peale loenguid andis palju juurde. Väga huvitava loenguna tooksin esile noore Veiko Parmingu ülevaate ajateenimise kohta Eestis Kuperjanovi pataljonis. Asjalikult, hästi struktureeritult ja väga heas eesti keeles esitatud loeng pakkus suurt huvi.
Eesti keele ja kõnegrupid tulevad kindlasti kasuks inimestes hea tunde ja koosluse tekitamisel. Minu grupis, mida juhendas näitleja ja pedagoog Anu Lamp Eestist, sai igaüks rääkida ja harjutada oma eesti keelt. Tegime ka häid keelelisi harjutusi tänu millele saime oma õigekeelsust parandada.
Muudest üritustest jäid meelde näiteks hiiel käimine, luuletaja Urve Kruksi mälestusprogramm, meditatsioon ja palju muud.
Mul on väga hea meel, et võtsin ette pika teekonna tulla Rootsist Metsaülikooli. Sain sealt palju energiat ja häid mälestusi.
Eestlased Kanadas
TRENDING
