Viimastel aastatel Eesti kultuurimaastikul laineid löönud Valdur Mikita tuleb Metsaülikooli ja avab seal oma müstilise mõttemaailma. Tema Lingvistiline mets on haaranud kodumaal laia lugejaskonna, olles kultuuriajaloo põnev tõlgendaja läbi semiootiliste sugemetega ilukirjanduse. Lingvitiline mets on omanäoline tervik, mida osadeks võtta ja kriitikaga koormata tundub patt. Kes saavad aru, need neelavad ja naudivad. Kritiseerivad ja torisevad need, kes (veel) ei mõista. Külmaks ei jäta Mikita kedagi.
Mis Te ise arvate, milles seisneb teose fenomen - kas Eesti inimesele on just praegu vaja reaalsuse sugemetega alternatiivset käsitlust, kus kõik ei ole (sini-)must-valge, eestlaslikult tõsine ja pühalik. Teie metsast õhkub värsket, helget ja muigel olekut - see peenike, kuid varjamatu huumor!
Minu jaoks on see siiani kirjanduslik anomaalia, mida ma ei oska hästi seletada. Kui peaksin määratlema “Lingvistilise metsa” elementaarühiku, siis on selleks “kiiks”. See raamat koosnebki peamiselt kiiksudest. Võib-olla tundsid inimesed selles raamatus iseennast ära. Üks lugeja ütles kord, et see raamat tekitab kiikumise tunde, paneb aga suure hooga ühest servast teise. Mõnel ajab see südame pahaks, mõni satub vaimustusse – igal inimesel on kiikumise kohta oma arvamus. Ega kiikumine olegi kuigi mõistuspärane tegevus.
Kuidas Lingvistiline mets üldse sündis?
Eestlaste eneseteadvust on ajast aega kummitanud kaks tonti: meie ajalugu näib liiga raske, kultuurilugu aga, vastupidi – ülemäära kerge. Ajaloos on justkui liiga palju kannatust, kultuuriloos aga nagu poleks üldse midagi. Muidugi pole kumbki tõsi, aga dialoogis selle kahe kummitusega see raamat teatud mõttes sündiski.
Mõtlesin, et kirjutaks õige eestlastele ühe vägeva ajaloo, teeks neist ühekorra tõelised ilmavalitsejad. “Lingvistilises metsas” on tubli annus eestipärast vindiga huumorit. Kutsun lugeja vaibale ja tõmban tal siis mõne aja pärast niuhti! vaiba alt ära. Ja nii järgmises peatükis, ja järgmises... Aga selle mütoloogilise ajaloo konstrueerimise käigus panin üllatusega tähele, et hakkan ise kogu seda lugu järjest tõsisemalt võtma. Nii et raamatut lõpetades ma ei osanudki enam öelda, kumb on päris, kumb aga väljamõeldud maailm. Minu jaoks oli see saladusi täis avastusretk nii “eesti” kui ka “Eesti” juurde. Selline pahupidi-pööratud ajalugu muutus aja kulgedes üha lummavamaks ja tõelisemaks. Suure üllatusega märkasin, et selline mütoloogilise ajaloo konstrueerimise idee inimestele meeldis, ma ei osanud iial arvata, et nii veider raamat jõuab nii paljude lugejateni.
Eriti põnevate isikute puhul tekib alati küsimus, kust see kõik tuleb? Kes on olnud Teie kõige suurem mõjutaja/suuremad mõjutajad?
Kust see kõik alguse sai? Korrutan sedasama, mida on öeldud juba tuhandeid kordi varem – ikka lapsepõlvest. Mõnes mõttes kasvasin nagu indiaanlane – lasteaias ei käinud, hulkusin mööda metsi, vanad inimesed jutustasid õhtuti hulle lugusid. Minu vanaisa uskus surmatunnini Seitsmendat Moosese raamatut, tema vana-vanaisa või veelgi kaugem esivanem olevat selle kusagile aidapööningule ära peitnud. Käisin seda nõiaraamatut väikese poisina tihti otsimas.
Sellega tuleb meelde üks isevärki mälestus. Kui olin väike poiss, kuulas vanaisa tihti Ameerika Häält. Sellest sai aja jooksul inimeste jaoks omamoodi püha rituaal. Ka mulle on mällu sööbinud õhtuhämaruses ragiseva raadioaparaadi kohale kummarduv vana mees, kes krutib lakkamatult vastuvõtja valget nuppu nagu igavene mütoloogiline radist. Eks see valge nupp oligi omamoodi valge laev, killuke vaba maailma. Kui hääl ütles: “Siin Ameerika Hääl, Washington”, ütles vanaisa oma lõunaeesti murdes vastu “Kulle nüid!”. Need kaks fraasi kuuluvad minu jaoks lahutamatult kokku.
Vahel kõneles Ameerika Hääles Felix Oinas, siis pidi püsima vaikselt nagu hiir. Felix Oinas oli koduküla poiss, vanaisa oli koos temaga Suislepas mitu talve koolis käinud. Aastaid hiljem leidsin ühe Felix Oinase kirjatöö, kus ta järeldab, et “Kalevipojast” tuntud “Vana Kalevi Tarkuseraamatu” prototüübiks on Eestiski 19. sajandil levinud legend Seitsmendast Moosese raamatust. Siis tulid mulle äkki meelde kõik need ammused kirglikud otsingud tolmusel pööningul ja ma mõtlesin, et see suur maailm muutub vahel väikseks nagu koduküla. Ja see on hea tunne.
Mida ootate Metsaülikoolist?
Loodan Metsaülikoolis kohata inimesi, kelle Eesti-igatsus oleks veel sama elav ja muinasjutuline nagu Felix Oinase legend Seitsmendast Moosese raamatust.
Olete varasemates intervjuudes maininud, et kaote vahel metsa ära, olete just seal palju üksinda.. Mis Te seal metsas ikkagi teete?
Eesti rabaservades elab üks omapärane putukas, keda hüütakse põdrakärbseks. Tal on selline kohastumus, et juustesse lennates heidab ta tiivad maha. Teinekord suveõhtul koju tulles helgivad rõivastel tillukesed pärlmutrilaigud, need on põdrakärbse tiivad. Jätkates oma lingvistilises metsas sissetallatud rada, ütleksin, et mets mõjub meile eelkõige seepärast, et siin kasvavad inimesele vahel iseenesest tiivad selga.
Valdur Mikita (sünd. 28.01.70) on pärit Suislepast (Tarvastu vald, Viljandi maakond), lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia erialal, 1994. aastal kaitses Mikita semiootika osakonnas magistrikraadi ja 2000. aastal doktoritöö. 2013. aastal ilmunud „Lingvistiline mets“ pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna, Virumaa kirjandusauhinna ning aunimetuse Tartu kultuurikandja 2013. aasta kultuurisündmuse kategoorias.
Valdur Mikitaga on võimalik kohtuda Kotkajärve Metsaülikoolis 23.-29.august.
