Kirjanik, semiootik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
http://objektiiv.ee/valdur-mik...
Kirjanik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita kirjutab Postimehes, et viimastel aastatel on eesti ühiskonnas midagi olulist tõsiselt katki läinud ning seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda, mis pole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika propaganda.
Paljudele inimestele südamesse läinud pikas artiklis püüab Mikita sõnadesse panna probleemi, mida suur osa eestlastest oma südames tunnevad, ent ei oska verbaliseerida – probleemi, mille osaks on nii Eesti metsade hävitamine, manipulatsioonidega Rail Balticu hiigelprojekti läbisurumine ning lõpp-astmes Eesti kultuuri hääbumine ja ühiskonna lagunemine.
Mikita sõnul pani valitsus oma propagandamasina enneolematutel pööretel tööle seoses Iraagi sõja arutu propageerimisega, mis lõi Eestis riigivõimu ja rahva vahele ränga ja tänaseni taastumata mõra. Sellest ajast saati kipub iga erimeelsus riigi ja rahva vahel kergesti paisuma suuremõõtmeliseks kriisiks, kus riik demoniseerib rahvast ja rahvas omakorda riiki ning seda üleüldist poriloopimist tuuakse lahendama PR-firmad, kes teevad oma soperdistega asja veel hullemaks.
Tuntud kirjaniku hinnangul on Eestis tekkinud kurioosne, kafkalik olukord, sest me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu:
Mikita sõnul ei ole keegi lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega: “Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.”
Mikita arvates oleme me oma riigiga jõudnud üpris halba seisu, kus katla pealispinnalt on veel võimalik riisuda rammusat leent, ent paja põhjakiht on juba rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on kirjaniku hinnangul toimunud läänemeresoome inimese arvelt, sest tema mets laastatud ja hing rüüstatud. Seetõttu arvab ta, et paljud inimesed on frustreerunud, kuna valitsused üha vahetuvad, kuid midagi ei muutu ja riik üha kaugeneb inimesest, tegeledes nipet-näpet asjadega, ümberjagamisega ja nõnda läänemeresoome maailmale sünge nekroloogi kirjutamisega.