Kuupäev on 12. veebruar 2005. Toronto Eesti Maja suur saal on õhtuks maitsekalt ja päevakohaselt dekoreeritud. Verekarva südamed võidutsevad. Neid leidub laval, külgakende kardinatel, laudadel - igal pool, kuhu pilgu pöörad. „Estonia“ koori liikmed sagivad ringi, tervitavad külalisi ja juhatavad neid laudadesse. Õhtu selles faasis on nad vaid sõbralikud ja heatahtlikud võõrustajad. Lauad täituvad, heidetakse strateegilisi pilke nurgas asuva baari suunas, südikamad sooritavad luurekäike ja varustavad end aegsasti „laskemoonaga“. Eelmõnu hubasest õhtust hõljub õhus.

Ja siis see algab. Lauljaterivi sammub lavale ja publiku sumin muundub tervitusaplausiks. Koori esinaine Tiina Timusk lausub tervitussõnad ja ulatab mikrofoni teadustaja Rutt Veskimetsale, kes tutvustab esitatavaid helitöid, andes seletusi ka inglise keeles. Koorijuht Margit Viia-Maiste võib oma dirigendivõimete demonstratsiooni käiku lasta.

Kava on kolmeosaline kahe vaheajaga, mille vältel agar perenaine Ülle Veltmann koos abilistega oma maitsvad hõrgutised lauale toimetab. Esimeses osas esitab koor kuus laulu, viimast neist juhatab abikoorijuht Ingrid Silm. Teemaks on armastus. Valentinipäeval teisiti ei saa ega sobi. Esimese osa lõpetab solist Tammi Ruutopõld Margit Viia-Maiste klaverisaatel bravuurse kosjalooga.

Teist osa täidavad kaks võimekat dzhässimeest - Armas Maiste klaveril ja Enn Kuuskne saksofonil. Klaver on paigaldatud alla saali, mistõttu ettekanne toimub praktiliselt publiku hulgas. Kuigi mõlemad esinejad on täiesti professionaalsel tasemel, hakkab laudadest kerkima kerge sumin, mis alul veidi häirib. Kava edenedes kaob võõrastus ja asendub tundega, et selline atmosfäär lausa sobibki sedalaadi muusika juurde. Oli see sihilikkus korraldajate poolt? Ei tea öelda, aga hästi kukkus välja küll.

Kolmas osa on mitmekesisema ilmega. Avanumbri annab naisansambel koosseisus: Leena Liivet, Ingrid Silm, Heli Kopti, Rutt Veskimets, Malle Jomm ja Anu Sõrra. Järgneb kaks laulu koori naisperelt. Esimest juhatab Ingrid Silm, teist Margit Viia-Maiste, akordionil saadab Enno Agur. Veel paar pala kogu koorilt Armas Maistega klaveripingil ja meeleolukas kava on jõudnud lõpule. Loomulikult ei lõpe midagi tänusõnadeta esinaiselt nii tegijaile kui nautijaile. Tulevad lilled, tuleb lisapala, tuleb lahkuda...

„Estonia“ koori ajaloos ei ole taoline õhtu kaugeltki mitte esmakordne, vaid on aastate vältel lausa traditsiooniks muutunud. Esmakordne oli see allakirjutanule ja pakkus meeldiva üllatuse. Seda kriitiliselt lahkama asudes loodan, et mulle andestatakse, kui ma iga üksikut esitatud pala ja selle autorit mainima ei hakka. Kavalehe kordustrükk ei ole ju eriti paeluv lektüür. Rääkigem pigemini saadud muljetest ja naudinguist. Koori helipuhtus ja paindlikkus dirigentide jälgimisel ei üllatanud mind, kuid rõõmustas küll. Olen selle koori laulukvaliteediga ammu tuttav, kuid esmakordselt kuulsin seda praeguse koorijuhi taktikepi all. Margit Viia-Maiste ilmutas dirigeerimisel kindlat kätt ja head muusikalist maitset, mis kehtib ka kava valiku puhul. Sama võib öelda Ingrid Silma kohta. Läbinisti distsiplineeritud koor kerge kammerkooriliku helivärviga. Kui mind miski üllatas, siis oli see häälerühmade tasakaal. Koor esines enam kui kolmekümneliikmelises koosseisus, kusjuures meeshääli oli ainult kaheksa. Ja ometi mõjus koor väga ühtlaselt ja terviklikult. Vaid paaris kohas oli bassirühmas tunda kerget ja vaevaltmärgatavat intonatsioonivääratust, mis kiirelt likvideerus.

Sama nauditav oli daamide sekstett. Henry Mancini „Moon River“ esitati nii inglise kui eesti keeles. On meeldiv tõdeda, et aastad on keelebarjääri nii põhjalikult eemaldanud, et kummagi hääldamine ei häiri kõrva. Armas Maiste on end dzhässpianistina ja eriti improvisaatorina ammu nii kindlalt maksma pannud, et teda kuulates võis lihtsalt selja vastu toolikorju toetada ja lasta end helidel kanda. Uudiseks allakirjutanule oli saksofonist Enn Kuuskne nii ulatuslikus rollis. Tema oli Maistele igati väärikaks partneriks. Bariton Tammi Ruutopõld oma soolopalas laulis-näitles mehiselt ja veenvalt. Enno Agur akordionisaatjana oli omal kohal ja täitis sellisena veel teistki rolli, mida pole siiani jõudnud mainida. Kavalehe tagaküljel olid ka kolme ühislaulu sõnad. Enno akordioni najal lauldi need vahvalt maha. Nii sai kogu publik aktiivselt valentiinitseda, sest armastuse motiiv ei puudunud siingi.

Kogu õhtut võib lugeda ülimalt õnnestunuks nii muusikaliselt kui meeleolult. Viimasest kõneldes tahaksin teha veel ühe kummarduse, tagasi vaadates võibolla sügavaima. Selle on pälvinud Rutt Veskimets teadustajana. Teadustaja roll on sedalaadi ürituse juures olulisem kui üldiselt arvatakse. Rutt sidus kogu kava harukordse meisterlikkusega, kommenteerides kõike esitatavat mõnusalt vürtsitatud huumoriga ning tutvustades seda osavalt ja leidlikult eesti keelt mitte valdajaile. Harva leidub kedagi, kes oma osa nii perfektselt täidab.

Eestlased Kanadas

TRENDING