Malle Pärn. Foto: Veiko Vihuri
Meie kõige suurem õnnetus tänapäeval on valetamine. Kunagi piisas mehe ausõnast, ja teda usuti. Kes seda murdis, sellest ei peetud enam lugu. Au oli mehele kullast kallim.
https://www.meiekirik.net/inde...
Tänapäeval ei saa inimesi enam uskuda ega usaldada, nad räägivad seda, mis on neile kasulik, õigemini, mis tundub neile kasulik olevat. Materiaalses mõttes kasulik, tulus, kaasinimest tahetakse eelkõige oma huvides ära kasutada. On ju üsna levinud mõte, et «lollidelt tulebki raha ära võtta». Miks? Kas lollid ei vaja toitu ja riiet, ja katust pea kohale? Pealegi, kui ta suutis selle raha teenida, mida sa tahad temalt ära võtta, siis ta ju päris loll ei ole?
Tegelikult ei ole see kellelegi kasulik, vastupidi – valetamine teeb küll halba nendele, kelle kohta valetatakse, ja nendele, kes valet uskuma jäävad, aga kõigepealt õõnestab ja hävitab valetamine valetajat ennast. Ja röövel tapab oma elava hinge, kui tal see enne veel alles oli. Tema ohver jääb küll vaesemaks, aga ta on oma hinge ülendanud, usaldades kaasinimest, kes teda pettis. Ta on sellest petisest mõõtmatult kõrgemal.
Kumb neist siis tegelikult targem on? Kuidas saab targaks pidada seda, kes teise inimese usaldust ära kasutades ta paljaks röövib?
Rõõm osava pettuse õnnestumisest on üks suuremaid enesepettusi. Mõte, et «lollidelt tulebki nende raha ära võtta», on alatu petise eneseõigustamine, mis näitab, et kuskil alateadvuses on sellel ütlejal veel mingi südametunnistuse killuke alles, ja ta püüab seda endas maha rahustada.
Loll ei ole see, kes teist inimest pimesi usaldab. Loll on see, kes teise inimese usaldust kuritarvitab, teda omakasupüüdlikult petab. Sest materiaalne kasu, mis ta sellest saab, ei kaalu üles tema hingelist kaotust.
Valetunnistuse andmine, oma kasuks valetamine on patt, ja patu palk on surm. Piiblitõdesid tasub uskuda. Surm selles mõttes, et ilma häbi ja kahetsuseta, teadlikult ja tahtlikult pattu tehes inimene surmab oma inimlikkuse, kõige väärtuslikuma osa inimeseksolemisest. Valetaja ja petis on seega teatud mõttes enesetapja.
Kaasinimeste usaldamine on loomulik ja normaalne nähtus. Usaldamatus tekib seal, kus inimesed on normaalsusest kõrvale kaldunud.
Paljude inimeste igapäevatöö on valetamine, igasugu kaupadele ostjate leidmine, inimeste veenmine selles, et neil on seda kaupa vaja, seda kiidetakse taevani, et see on väga hea, et see kaup on ostjale ilmlõpmata kasulik. Tegelikult on kogu selle jutu eesmärk ostjalt raha kätte saada. Tegelikult saaks see ostja ilma selle kaubata väga hästi hakkama, enamasti on see tarbetu, vahel lausa kahjulik.
Inimesed toodavad maailmas tohutus koguses täiesti mittevajalikke asju – kui nende kohta tõtt rääkida, siis neid ju keegi ei ostaks.
Mis väärtus on rahal, mida teenitakse valetamisega?
Valetatakse, et teiste käest raha ära võtta, valetatakse, et võimu saavutada, valetatakse, et oma tahtmist teistele peale suruda.
Inimeste maailm on muudetud monstrumiks, mis on inimesed oma orjadeks teinud. Vaba ei ole sellises monstrumis mitte keegi.
Ma olen väga kurb, et ma pean oma lapselapsi hoiatama, et me elame vaenulikus, mitte sõbralikus maailmas, kus ometi kõva häälega räägitakse avatusest ja sallivusest ja võrdsusest.
Valetatakse. Räigelt ja häbematult. Need, kes ei tea, et nad valetavad, on lasknud ennast petistel ära petta ja valetavad ka endale. Nad on andnud ennast ohtliku monstrumi teenistusse.
Avatus, sallivus ja võrdsus on kunstlikult loodud pseudoväärtused. Nagu on öelnud Mart Raukas: need on kirjeldavad terminid, mis kirjeldavad mingit olekut, need ei ole omaette väärtused.
Väärtus jääb igas olukorras väärtuseks, avatus, sallivus ja võrdsus võivad aga olla väärtused vaid siis, kui neid rakendatakse õiges kohas ja õiges proportsioonis. Vales kohas ja vales proportsioonis võivad nad saada hukutavaks tervele rahvale. Oleme avatud koroonaviirusele? Oleme sallivad kuritegude suhtes? Võrdsustame kaabaka kangelasega?
Avatuse asemel tuleb propageerida arukat ettevaatlikkust, sallivuse asemel vastastikust austust ja armastust, võrdsuse asemel inimeste hindamist nende tegelike väärtuste järgi.
Üks väga väike rahvas, nagu me oleme, peab ühte hoidma, ei tohi seda väikest rahvakillukest omavahel tülitsevateks mikrogrupikesteks jagada.
Õnneks ei lähe mitte kõik inimesed jäägitult hävinguga kaasa, küllalt palju on neid, kes ikka veel klassikaliste väärtuste järgi elavad, kelle mõistus ja tunded on terved. Kahjuks ei taheta neid kuulda võtta. Liiga paljud inimesed tahavad uskuda valet, mitte tõde.
Sest vale meelitab, vale ehib end kirevate riietega, vale haarab võimu ja tarvitab vägivalda.
