Kes ja miks ujutasid “Valget laeva” nn rahvus-ringhäälingu telekanalis ETV 22. ja 24. augustil?

Artikkel ORIGINAALIS siit: http://eestimeel.blogspot.fr/2...
Augusti kõige süngema pärimusega nädalal kordas ETV-1 Kalju Komissarovi rabedat debüütfilmi, mille kunagiseks tellijaks oli VEKSA-nimeline KGB variasutus. Selle filmi ogar upitamine tänase Eesti maksumaksja kulul näitab Eesti NSV nukuvalitsuse juures asunud Riikliku Julgeolekukomitee agentuuri ja tollase eripropaganda jätkusuutlikkust.


Moodne agitprop. Tallinnfilmis 45 aasta eest tehtud gebistlik seiklusfilm olevat ERR-i | Menu.ERR.EE | ETV piiarite eelreklaami ja selle vahendajate Eesti Meedia | Kroonika | Elioni | Starmani kohaselt — loe ja imesta! —

«… pühendatud aktuaalsele ja olulisele teemale — võitlusele välismaa ideoloogilise diversiooni vastu, mis taotleb mõjutada meie noorusugu…»

Vrd Õie Orav, Tallinnfilm: Mängufilmid 1947-1976 (Tallinn, 2003, lk 500-509)
Seda paranoilist reklaamloosungit kommenteerisin tänavuse aasta algul, kui sama filmi näitas riigieelarveline ETV-2. Ent nüüd, 22. augustil kl 21:35-23 ning 24. augustil kl 11:20-12:40 seilas “Valge laev” mitte ETV sekundaarkanalil, vaid lausa põhi-programmis. Iseseisvuse taastamispäeva ja MRP juubeli | Musta-lindi-päeva | totalitarismiohvrite mälestuspäeva vaheldas ETV niisiis tervenisti Ostalgiast pakatava teleõhtuga.

Küünilise telepropaganda tippsündmus, mille pärissisuks on raske pidada muud kui veneaegse vabadusvõitluse sihilikku unustust ning vastupanu-liikumise hiilgehetkel Tartus valminud Balti Apelli olematuks vaikimist. Saatepäeva krooni juveelina ankurdas “Aktuelle Kamerat” komöödiasarja “ENSV” ja “Valge laeva” filmi vahel aga just VEKSA ajalehe “K(GB)odumaa” endine ajakirjanik — vt videot allpool!

Mis nimelt selle diletantliku ja juba oma kaasajal küsitava aktuaalsusega teose 2014. aastal niivõrd päevakajaliseks muudab, et teda kolmat korda korrata?

Ideelised diversioonid. Filmi- ja kultuuriloolased on selle mängufilmiga tegelenud pinnapealselt või üldse mitte. Paari aasta eest võis sest linatööst Ajaloomuusemi veebiküljel lugeda tänaseks küll kadunud märkust:

Film jutustab Nõukogude salapolitsei võitlusest teabesõja rindel Lääne eriteenistustega ja väliseestlastega, kes püüavad oma ideoloogia ja elulaadiga rikkuda Nõukogude noorsugu. Filmi saamisloo tagamaade lähem uurimine näitab KGB osalust filmi valmimisel.
Sel tööl on tellimustunnused uurimatagi näha. Rahvuslikku vastupanuliikumist ja pagulust progressi-müüdi lähtepinnalt mõnitava mängufilmi peamiseks antikangelaseks on Einari Kopli mängit natsist, saksaaegse (Abwehri) kooliga ning nüüdseks mitme—setme salaluure käsik ja pagulasladviku üdini ebaaus tegelinski nimega Rudolf Talgre. Ka perekonna-nime valik saab olla ainult pahatahtlik, ajaloo-tõiku õõnestav vihje NKVD julgeoleku-väelaste poolt 1944 tapetud Leo Talgrele.

Teisi osalisi: Enn Kraam — purjekapõgenik Juhan; Katrin Kumpan — purjekapõgenik Linda Päri, eelmise kallim; Ants Lauter — Armin Päri, Linda Päri onu; Kalju Komissarov — Enn, motikagängi liige, rahvuslikus vastupanus pettunu; Ago Roo — Olev, Tõnu Tepandi — Heino, Tõnu Mikiver — Jakob, kogu kolmik sama motikagängi ja rahvusliku vastupanu liikmed; Gunnar Kilgas — Ilmar Tomson, Nõukogude ajakirjanik ja KGB usaldusisik; Aarne Üksküla — Barry Rose, CIA noorsoo-spetsialist; Mikk Mikiver — Matti, KGB ohvitser; Lisl Lindau — Ennu ema; Paul Kilgas — Toomas Tomson, Ilmari vend, SS-veteranist pagulane; Ellen Alaküla — Ulla, Rudolfi rootslannast armuke.
Stsenarist Vladimir Vainstok. Režissöör Kalju Komissarov (Komissaarovilt veel filmilavastused: Metskapten, 1971; Tavatu lugu, 1973). Operaator Jüri Garšnek. Kunstnik Rein Raamat. Helilooja Eino Tamberg. Dirigent Eri Klas. Filmi kestus 80'26".

Rahvuslippu alandatakse filmis maailmavaatelise tagurluse ja kõlbelise mannetuse sümboliks. Pealkirjaga tariti valge laeva müüt kümnendite tagant filmi autorite — punavõimu burlakkide kaasaega. Seejuures küüniliselt ära kasutades Uku Masingu 1935. aastal ilmunud “Tontide eest taganejate sõdurite laulu” sääraste moonutustega (“Trubaduurid ja sõdurid oleme…”), et tontlikuna paistaks välja mitte sovetirežiim, kommud ega Eesti võõrvalitsejad, vaid rahvuslased ja eeskätt nn emigrantlikud orgid. Sama luuletuse lõpust varastet valge-laeva-kujund oli vene ajal sisepakku surut Masingul endal sootuks teisenenud ega kaugeltki mitte pääsemise, pigem tardumuse märk. Tema uuemas loomeviljes kõlas sama apellatsioon kriitik Ivar Ivaski sõnul juba kui «isoleeritud inimese hädahüüd, kellele isegi valge laev on jäänud jähe kinni».


Oh, kui oskaks minna nüüd
pilvelaevas ära,
sõrmil rohusirtsu püüd,
huulil kastesära,
ja kõik tuuled vibaks eel
jäise mere randa.

Terve maa ja teava vaev
heidaks siis mu alla,
kuigi päästev valge laev
jääst ei pääse valla.


Uku Masingu luuletus aastast 1958 (Džunglilaulud. Stockholm, 1965, 90lk)


• • •

Mängufilmi kaadreis vilksatab Eesti 1960-kümnendi parimat arhitektuuri ja väliseestlaste seinu ehivad Eduard Viiralti gravüürid. Osa võtteid tehti Rootsis, mis muudab filmi usutavamaks: Stockholmi südames Östermalmis ja äärelinnas Millesgårdenis. Väliseesti lehed panid toona tähele, kuidas filmijad - eestlased ja venelased, kokku kümmekond isikut - ühe septembrinädala tegutsesid Rootsis, sh tehes ülesvõtteid kohalike pahempoolsete punaplagudega meeleavaldusest. Saluhalli katuselt filmiti aga hulganisti kordusvõtteid katseist filmi peategelasest tütarlapsele ligi tikkuda hallipäise mehe poolt, kes pöördus neiu poole sõnadega: «Ära siin eputa midagi, sa saad hästi makstud!» Enne ärasõitu tehti juhuvõtteid öisest pealinnast ja kohalikest hipidest.

Moskva meeste Vladimir Vladimirovi ja Pavel Finni stsenaariumil (Zabludšie) põhinev süžee pidi pajatama Nõukogude Eesti viiest tudenginoorukist ja ühest neiust, kes n-ö vaenuliku Lääne propaganda ohvriks langevad. Komissarov polnud selle filmi ainus lavastaja, ta sai ohjad siis, kui osa võtteid teise lavastajaga (Jüri Müür) oli juba tehtud. Režissöörina kirjutas ta filmist siiski ise nii:

Selles räägitakse palju oma maast, rahvast ja rahvuslikust väärikusest. Kõige hirmasam on siin aga see, et need noored inimesed jäävad oma arutlustes maast, rahvast ja rahvuslikust väärikusest sama kaugele kui emigratsiooni kodanlik ladvikki, kelle ainsaks lootuseks on sõda oma rahvaga. “Valge laeva” põhiülesanne on paljastada vaenulikku ideoloogiat ning hoiatada ohtude eest, mis selle mõju alla sattunuid ootab.
Mõne kriitiku arust igihaljas idee tärkas KGB variasutuste struktuuri kuuluvas Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Komitees ja leidis koha VEKSA 1966. aasta salajases “1966.-1970. aasta ürituste plaanis” (vt ERA R-2249.1.6.L12.P21) provisoorselt kui täispikk film, mille tootmist muuseas pidi võimaldama «eesti pagulaste probleeme» puudutav ja ilmselt KGB Tallinna kontori kaustades tallel «olemasolev aines».

Kestev olevik 1957… 2014. Viimaks kevadel 1971 laiale ekraanile jõudnud värvifilm pakkus haput äratundmisrõõmu. Sest süžee rajanes selgelt neliteist aastat varem aset leidnud Läände-pagemise lool, kui Kalevi jahtklubist Pirital 1957. aasta ühel augustiõhtul purjekaga “Muhu” putkas Rootsi kolm noort — Eugen Adrik, Avo Pruul ja Hilda Vainola — kes kõik olid muuseas eesti aja lapsed, sünniaastaiks 1924… 1935.

Rootsi Raadio, Ameerika Hääl ja BBC teatasid eesti noorte mereretke õnnestumisest 22. augustil.

Kolmel eestlasel õnnestus avatud väikejahiga põgeneda üle Läänemere Rootsi. Kurnatud põgenikud saabusid pärast 3-ööpäevast merelviibimist Rootsi rannikule Huvudskäri piirkonnas Dalarö sadama lähedal. Kõik põgenikud on 30- kuni 35-aastased, kaks meest ja üks naine on kõik Tallinna elanikud. Nagu teatab Stockholmist läänesaksa teadeteagentuur DPA, kavatsevad põgenikud paluda Rootsi valitsuselt poliitilist varjupaika. Eelmine põgenimine Eestist üle avamere toimus novembris 1955.
Nende põgenemist arutas juba sama kuu viimasel päeval kõrgeim võimuladvik (EKP KK büroo), kes lasi põgenikud üsna kähku, juba 1957. aasta lõpus korraldatud kohtuistungil 10 aastaks vangi mõista. Tagaselja. Põgenikke sovetivõimurid iial kätte ei saanud. Gebistlik tasumisiha ja omamoodi lisakaristus paadipõgenike suhtes teostus selle filmiga.

Desinformatiivne faabula: Õilis julgeoleku-agentuur sööstab Stockholmi appi Lindale, noorele ja süütult unelevale eesti blondiinile, kes purjepaadil Rootsi pagenuna satub endise SS-lase, nüüd USA ja Briti salateenistuste palgalise Rudolf Talgre pettuste võrku. Suure vanusevahe kiuste suudab Rudolf keelitada Lindat endaga naituma, samal ajal tolle kaaspõgenikust südamesõpra Juhanit oma suvilas kinni hoides ja valetades, nagu oleks Linda kallim KGB-kartuses edasi Aafrikasse põgenenud. Talgre valgustkartvad sidemed paljastatakse KGB pingutuste tulemusel, nii et tal tuleb Rootsist jalga lasta, kohvris vaid rahapakid, SS-i vorm ja püstol. Paadipõgenik Juhan kaotab lõpuks terve mõistuse Eestis sooritet roima tõttu ja ehk vaenamise järelmina Rudolfi poolt. Paadipõgenik Linda silmad avanevad ning pressikonverentsil Rootsi TV otsesaates läkitab ta eestlasile ja maailma sõnumi: «Mul on suur mure.»


• • •



Holger Kaljulaid postitas selle 23 hours ago

Asukoht: Gonsiori 27, 10147 Tallinn, Estonia

Sildid: Ajakirjandus, Dokument, Estofoobia, Kollaborandid, Meelsusvalve, Simmi efekt, Teabesõda, Trikoloor, TV, Vabadusvõitlus

Eestlased Eestis

TRENDING