Pakun end talle mõneks tunniks külla heas lootuses, et ehk avastan ta nooruselätte ja saan sellest salaja sõõmukese rüübata. Nagu arvata võis, on Regina sellega jalamaid päri. Teatagu ma vaid kellaaeg, et ta oleks korralikult ette valmistatud – kohv soojas, vein külmas. Rüüpame nii ühest kui teisest anumast ja jutleme, st Regina räägib ja mina kikitan kõrvu.
Palun alustada lapsepõlvest. Mida kaugemad ajad, seda kaunimad. Regina on sündinud Narvas viielapselise pere viimase võsukesena. Isa oli mõisas taani paruni kutsar, hiljem pidasid nad talu. Talul oli hektarites omajagu suurust ja minu üllatuseks paiknes see päris Narva linna piirides. Regina käis sealt jalgsi kooli. Lõpetas Narvas nii alg- kui keskkooli ning edaspidise osas polnud ka mingit kõhklemist – astus õdedekooli.
Siinkohal segan vahele ja juhin jutu mind huvitavale teemale. Narva piirilinnana on ju paik, kus elas palju venelasi ja teisigi muulasi. Nendega oli tal kindlasti kokkupuutumist. Tänapäeval ollakse ju nii väledad hurjutama eestlasi sallimatuse pärast võõrrahvaste suhtes. Kuidas oli lugu sellega tema mälestuses?
Regina kinnitab, et kasvas üles tõelises rahvaste paabelis, kuid mingit rahvuse- või rassivaenu seal ei tuntud. Venelasi oli muidugi ohtralt, vene emigrantide lastega mängiti ja tegutseti pidevalt koos. Kui küsin, kas ta vene keele ka selgeks sai, hüüatab Regina naerdes: „Oh, vene keelt rääkisin ma sel ajal paremini kui eesti keelt!“ Vabrikud kuulusid enamuses sakslastele ja inglastele, need olid jõukamad ja seetõttu oli nendega kokkupuuteid vähem. Kõige parem vahekord oli aga juudi noortega. Ühel juudil oli pagariäri, teise lastelt saadi viinamarju ja banaane, mis oli tolleaegses Eestis luksuskaup. Üks tatarlane oli ka kambas. Koos käidi jalgratastega Narva-Jõesuus, kuhu oli maad 25 kilomeetrit.
Piirilinnas ei jäänud loomulikult nägemata Nõukogude vägede sissemarss 1940. a. võimuvahetuse ajal. Suure naabri sõjaväe armetu välimus hämmastas. Uut võimu esialgu karta ei osatud, kõik tundus nii võõras ja harjumatu. Tõsiseks läks asi, kui inimesi hakkas kaduma. See toimus juba enne sõda ja küüditamisi. Reginal oli omapärane kogemus tuttava venelasega, keda omavahel kutsuti konnaneelajaks. See oli väiksekaliibriline tsirkuseartist, demonstreeris neile mitmesuguseid trikke ja püüdis Reginat värvata endale partneriks. Lubas õpetada ta klaasikildudel kõndima, et saaks minna koos Soome esinema. Kui Regina sellest emale rääkis, sai hurjutava vastuse: „Katsu sa!“
Uue valitsuse ajal oli konnaneelajast äkki saanud miilits. Regina seisis karnis pikas lihasabas, vastne miilits läks tagantuksest ja tuli välja priske kandamiga. Enne, kui Regina letini jõudis, oli liha otsas. Südi tütarlaps kargas konnaneelajast sõbrale harja, et mis kord see on! Sõber näitas oma senitundmatut palet ja käratas vihaselt: „Ära minuga sellest räägi! Mul on su emast kahju, muidu oleks sul homme must auto ukse ees.“ Kodus sai tüdruk jälle elutargalt emalt noomida, et mõtelgu oma südames mida tahab, kuid ärgu paotagu suud.
Lähisugulastega juhtus hiljem palju hullemat. Jäägu need võikad detailid siinkohal kirjeldamata. Sõja puhkedes saadeti pere linnast välja teatega, et Narva muutub sõjapiirkonnaks. Rahustati, et ei maksa suurt midagi kaasa võtta, varsti tulete tagasi. Osa perest siirdus Rakverre, Regina Tallinna, saades keskhaiglasse tööle. Varsti muutus taas valitsus ja saksa võimud võtsid haigla üle, muutes selle sõjaväehaiglaks. Regina jäi sinna tööle ja elas töötades üle ka 1944. aasta 9. märtsi pommitamise. See oli kole aeg, koju ei lastud minna, sisse kanti inimesi igasugu vigastustega. Neid opereeriti keldris või kus aga saadi. Vähehaaval hakati koju lubama, märjad tekid anti ümber võtta, linn ju põles. Pilt, mis Reginale avanes, ei unune iial. Linna polnud enam olemaski, laipu lebas igal pool. Väikelaps ema kaisus, mõlemad surnud – katsu sa sellist pilti unustada.
Huvitav on märkida, et haiglaõdede hulgas oli ka kaks eesti juuditari. Kõik olid nende päritolust teadlikud, kuid vaikisid üksmeelselt. Selles olid suurimad teened sakslasest ülemarstil, kes oli majori auastmes. See arst oli haruldane inimene, keda respekteeriti. Oma auastme oli ta kindlasti saanud meditsiinilise hariduse tõttu, mitte sõjakoolist. Kord saadeti ta millegipärast ametiüleannetes Venemaale. Haigla juures töötas üks vene sõjavang. Arst küsis sellelt, kas ta tahaks omastele kirjutada, tema võtaks kirja endaga kaasa ja katsuks kätte toimetada. Venelane pillas seda kuuldes puusületäie maha ja ta silmad valgusid pisaraid täis. Ükski velsker ega sanitar poleks julgenud juuditare reeta, tundes ülemarsti õiglast meelt. Inimlikkus säilib vahel karmimaski olukorras.
Regina meenutab muigega, et vähemalt üks neist tüdrukutest oli sellise välimuse ja olemisega, et tunned temas poole versta pealt juudi ära. Tõmmu jume, mustad välkuvad silmad, rääkis elavate žestide saatel. Ometi jäi nende rassiline kuuluvus hästihoitud saladuseks ja mõlemad jõudsid pärast sõda Ameerikasse. Üks neist külastas Reginat aastaid hiljem Kanadas ja kinnitas, et ei unusta elus neid aegu ega inimesi, kelle solidaarsus ta päästis.
Sõja lõppedes oli haigla personalil õnne. Nad viibisid Tšehhis, kuid ameeriklased blokeerisid haigla ega lasknud kohalikke ligi. Ameerika sõjavangidena saadeti nad mujale, kust neile hiljem anti vabastuspaberid. Eesti tüdrukud läksid viiekesi Geislingeni, kus nad aga laagrisse ei pääsenud. Küll aga võttis neid rõõmuga vastu ameerika sõjaväehaigla. Anti korter, viidi hommikul autoga tööle ja toodi õhtul koju. Dipiid Reginast ei saanudki. Üks arst hoiatas vallalisi tüdrukuid isalikult, et nad sõdureid ülemäära ei usaldaks. Nii mõnigi ehk lubab abielluda, kuid omal on pere kodus. Reginal tuligi omapärane kogemus ühe velskriga, kes lähenes talle ja küsis: „Do you want to go steady?“ Reginale oli see väljend võõras, taipas vaid viimast sõna, mis kõlas tema kõrvale kui „study“. Arvas, et noormees õpib midagi ja vastas tunnustavalt: „Good for you!“ Hiljem tärkas temalgi huvi õppimise vastu ja küsis kelleltki, kuida seda saaks korraldada. Seletati naeruga pooleks, et talle ei pakutud stuudiumi, vaid sooviti kurameerida.
Kanadas saadeti Regina Chathami haiglasse tööle. Aasta aega tuli tegutseda lepingu kohaselt lihttöölisena, siis aga sõideti kambas Torontosse, et siin õnne proovida. Regina hülgas sõbrataride soovitused sööklasse ettekandjaks minna ja seadis sammud Toronto General Hospitali poole. Leidis tööd ja sooritas edukalt õe eksamid. Hiljem siirdus mujale, kuid oma kutsele jäi truuks lõpuni.
Torontos leidis Regina endale eesti soost elukaaslase, kellega veetis hulga õnnelikke ja harmoonilisi aastaid. Nüüd lesestununa on ta endiselt elurõõmus ja reibas. On külastanud mitmel korral Eestit, kus teda avalikäsi ootavad noored toredad sugulased ja soovivad teda alaliselt endi juurde. Regina aga tunneb nagu paljud meieealised, et sellega on hiljaks jäädud. Ei suudaks enam kohaneda. Parem on jääda siia ja hoida mälestusi kirkana.