Varjud on huvitavad ilmingud, mis tihti lisavad vaadeldule palju enamat, kui esmasel silmapilgul paistab. Kahtlemata perspektiivisügavust, aga ka filosoofilisemalt mõistmist, et maailmas ei saa kõike mustvalges näha. Varjude väärtus on ehk just selles, et sunnib tähelepanu- või huviorbiiti sattunut terasemalt uurima.
Ning kes suudab paremini neid valguse ja pimeduse vahesid paljastada kui fotokunstnik? Tänapäevane fototehnoloogia lubab teravalt jäädvustada kõike, mis me ümber, nii looduses leiduvat lummavat ilu kui linnaelus üllatavalt tihti esinevat poeesiat. Valguse vallatlused viivad neis fotodes jahmatavalt kaunite tulemusteni, mida, tõsi küll, on raskem jäädvustada selliselt kui inimsilma vikerkestade kaudu ajulaegastesse talletatu. Esimene aga jääb alati seinale, lauale või albumisse, teine tuhmub ajaga paratamatult.
19.—20. aprillil Toronto Eesti Maja Kunstikomitee korraldatud fotovõistlus ja näitus oli pühendatud teemale valgus ja vari. Järjekordne kõrgetasemeline näitus imponeeris kohtunik Tony Hauserit väga. Tema kiidusõnad omavad seda rohkem tähtsust, kuna enam kui 30 aasta pikkuse kogemusega Hauser on Kanada nimekamaid portree- ja fotokunstnikke, kes eelistab just mustvalges töötada selle esteetiliste omaduste tõttu. Selles on ta väidetavalt Karshi mantlipärija. Hauser rõhutab, et ka fotokunstis tuhmuvad ajapikku värvid, mustvalges jäädvustatu aga kestab põlvkondi.
Hauseril oli väga raske langetada võistlusel otsuseid. Näitust avades luges Nora Wallner ette Hauseri kirja kõikidele osalenuile, milles kohtunik innustas neid edaspidisele tööle. Ja tõsi, näitusekülastaja sai ise aru, kuivõrd aeganõudev pidi olema auhindade määramine — nii nagu oli selgelt nende fotode koostamine ja jäädvustamine. Näitusel eksponeeritud fotod olid peamiselt nooremate põlvkondade kunstnike saavutused, mis peegeldasid nii igapäevast kui looduseharuldusi, peamiselt värvifotodes, aga ka mustvalges. Kokku esines näitusel 26 fotograafi.
Noorema põlve kunstnik Chloe Kristenbruni „Avocado“ pälvis näituse võidu; ka auhinnati tema tööd „Puerto Escondido“ silmapaistva saavutusena („honourable mention“).
Teine koht kuulus Hedy Sellers’i fotole „Peek-a-boo“, kolmas auhind määrati Nora Wallneri tööle „Light and Shadow — Lake Solitaire“. Hauser, keda abistas zhüriitöös kolleeg ta ettevõttest, hindas veel silmapaistvateks saavutusteks Rein Andre „Ribbon of sunlight and shadows of clouds“ ja Margus Heinmaa „Minnow mambo“.
Meil kõigil on oma maitse, seda ehk eriti kunstis, kus üks võib kõrgelt hinnata tööd, teine aga ei näe saavutuses suuremat. Kahtlemata aga saab iga näitust külastanu — kaasa arvatud trobikond noori lõbusaid lapsi T.E.S. Lasteaiast, kes oma huvi näitasid rõõmsa kilkamise ja uudistamisega, nii lisades näitusele veelgi värskust — ütelda, et iga foto vääris näitusel olekut. Kindlasti jäi kõigile oma lemmikfoto meelde.
Puudub leheruum kõiki tähelepanu paelunud saavutusi siin kirjeldada, tooks aga siiski kahte esile. Monika Kastelicu mustvalges jäädvustatud talifoto „Jõekääru woods“ andis vaatajale mulje, nagu oleks ta ise meie noorte mängumaa talvise ilu ja võlu keskel. Ning Reet Lindau-Voksepa värvifoto „Majestic ruins of Rakvere“, kus Rakvere ordulinnuse varemed kõrguvad sini-sinisesse taevasse, tabas silma ja südant sellise Eesti ajalugu tunnistava täpsusega — ülal vabadus, sinine taevas, all mineviku mustad valusad varjud, et oli raske ennast eemale kiskuda.
On öeldud luulesõnas, et elame valude ja valguse vahedes. Varjud ei pea tähendama valu, aga nendeta ei saa valguse ja vabaduse poole pürgidagi.
Tänu korraldajatele suure vaeva nägemise eest, meeldejääv näitus, mis tuletas taas meelde, et eluprismast vallanduv peegeldab palju enamat kui vaid kurja ja hääd, ööd või päeva.
