Elame omapärasel ajajärgul, mis on ühteaegu ängistav ja meeliülendav. Vist kunagi varem pole Eestis nii palju luulet kirjutatud ja nii vähe loetud. Arvutiajastu pealetungi ja turumajandusse lülitumise kombinatsioon on oluliselt vähendanud luulenautijate arvu. Elektroonikamaailm tormab edasi sellise kiirusega, et isegi asjatundjail on raske selle arenguga sammu pidada, rääkimata tavainimesest.

Võõrast diktatuurist on lahti saadud, kuid rahvusliku enesemääramise protsessis ollakse ikka veel kobavalt harjumatud. Liiga kiiresti on esile kerkinud nii palju uusi väärtusi, et neid tuleb vastu võtta huupi ja uisapäisa — ratsionaalseiks ümberhinnanguiks lihtsalt ei anta aega. See pole luulearmastusele just eriti soodne kasvupind. Ei saa värsivihuga kahekesi jääda, pole mahti ega teki tahtmistki. Ja ometi on luule just selleks maailmas olemas, et selles pidevas „rataste raginas ja sendi järel sibamises“ pingeid maandada.

Võiks arvata, et selline olukord kedagi ka luuletama ei meelita, rääkimata oma loomingu trükis avaldamisest. Aga luuletatakse ja jõudumööda ka trükitakse, kuigi see lõbu pole just odavamate killast. Lisaks tuntud ja tunnustatud luulemeistritele, keda on meie rahval aukartustäratav hulk, on meil terve rida harrastusluuletajaid, kelledest mitmed on kogunenud luuleklubidesse, et samahuvilistega kohtuda, oma uudisvärsse lugeda ja teiste omadega tutvuda ning sobivaid kirjastusvõimalusi leida.

Üks elujõulisemaid selliseid klubisid, mis allakirjutanul teada, tegutseb Viljandis. Klubil on paarkümmend registreeritud liiget, enamuses vanemas eas, kuid ei puudu ka nooremad. Kord kuus tullakse kokku ja kuulatakse üksteise uudisloomingut. Korraldatakse luuleõhtuid ja mitte ainult Viljandis, vaid ka mitmes väiksemas keskuses. Klubi presidendiks on elektrikuharidusega Jüri Tamtik, kes sõidab kohale Õisust. Ka mitmed teised liikmed elavad väljaspool Viljandit.

Kord aastas annab Viljandi luuleklubi välja väikese nägusa luulevalimiku pealkirjaga „Valguseoks“. Nende toimetajaks on Ülo Alo Võsar ja neid on tänaseks ilmunud tervelt viis kogumikku, nii et kikivarvule tõustes võib juba lausa juubelist kõnelda. Minu töölauale on jõudnud neist kogumikest kaks (aastakäigud 2002 ja 2003) ja neid sirvides hakkab südame ümber soe. Kõigepealt üllatab mind luuleseppade „tiibade sirulaius“ ealises tähenduses. Üheksakümne künnise ületanud Arnold Vihmandist teismeliste Rita Braksi ja Linda Püssani on mitu võimsat värsiversta ja on rõõm näha, kui ilusasti ja harmooniliselt nad üksteise kõrvale ära mahuvad. Luuleliik ja -laad varieerub nii vormilt kui sisult.

Seal leidub lihtsalt ujedat meeleolutsemist (Anneli Korsar-Tõkke). Üldinimlikke mõtisklusi heietavad Arnold Vihmand (sinu mahalöödud silmist / me vahele jäi elutule loit), Imand Rätsep ja Vaike Birk (kas saab süüdistada maakamarat, / kui see igatseb sooja). Armastusest kõnelemine on noorte eesõigus, nagu kujukalt näitavad „täis hõõguvaid ulme“ Linda Püssa ja Rita Braks, kes enda sõnutsi on „armastus kõikides keeltes“; kuid mitte nende monopol, nagu tõestavad mitmed. Lugegem vaid Aili Lüdigit, kes kõnnib igatsusega südames ja ootab oma kallimat valgel hobusel, kes tuleks ja leevendaks üksindust. Või Reet Posti, kes klassikalise lihtsusega manitseb: „Ära jäta ütlemata: armastan.“ Või „all valgete jasmiinide“ unelevat Heidi Raba. Loodusluulet pakuvad eakad mehed Eino Juttus oma „Rannapiltidega“ ja Heinrich Oja päris mitmes luuletuses. Ja Leida Seeder luuletab luuletamisest — uneleb, unustab, mälestab — kõike laulu imeheli paituses. Sügavat ilujanu kiirgab Heidi Raba, kelle „südames on laulva lume viis“ ja kes „seisab kui palverändur õhtu altaril“.

Vanade aegade ja muistsete väärtuste nostalgiat peegeldab Tiiu Naberi „Koduküla“ ja Maie Perve, kes kõneleb kodutaluga „Eestimaa saatuse keelega“, veel mõjuvamal aga lõigus luuletusest „Koduase“, mida tahaks tsiteerida tervenisti: Igas viljateras on elu / ja mõtiskelu / inimese higi ja valu / vili täidab ootuse / inimese lootuse / paneb lauale leiva. Heidi Raba hinges on soe koht „memmele maalt, kes mõistis elada“. Ja Jüri Tamtik on mitu harrast luuletust pühendanud jõuludele kodutalus. Uudset ja mõningal määral mõrumaigulist patriotismi, millesse segatud paras annus eurotõrksust, ilmutavad 1949. aastal asumisele saadetud Aadu Tomsoni värsiread. Mure kodumaa saatuse pärast ja kriitiline rahulolematus toimuva suhtes tungib valusalt esile mitme autori värssides, nagu Heinrich Oja, Andres Madisson, Peeter Raotma, Jüri Tamtik ja Erna Kukk. Viimased kaks on tootnud ka eepilist luulet. Tamtik jutustab, kuidas Vana Toomas kadunuks jäi, ja Kukk pruutkleiti müütavast mulgi memmest (põimitud muheda mulgi murdega).

Hulk autoreid, avar ainevald ja lai tunneteamplituud. Kahest puuduvast elemendist jäi siiski hinge tühi koht: optimistlik elujulgus ja rõõmsalt sädelev huumor. See on nukravõitu konstateering, mitte etteheide. Elu on alati kõik tühjad kohad täitnud ja täidab sellegi ning laseb sel kajastuda uutes kogumikes, mida loodetavasti tuleb rohkesti. Vahepeal tehkem tänulik ja ootusrikas kummardus nii olusid trotsivaile autoreile kui klubi ennastsalgavaile eestvedajaile.

Märkmed: