Küll on ikka tore, et Torontos nii vahvaid naisi leidub. Seda, et eesti naised vahvad on, teame kõik, aga selle, et ka meie naabritel samamoodi on, unustame vahel ära. Siiski vähemalt kord aastas meenub see paljudele meist taas, siis kui oleme osalised rootsi jõululaadal.
Rootsi vahvad naised on koondunud organisatsiooni nimega SWEA – Swedish Women’s Educational Association International Inc. See on mittetulunduslik ühing, mis alustas tegevust Californias 1982. a. ja ühendab endas rootsi keelt kõnelevaid naisi väljaspool Rootsit, kokku umbes 8000 liiget 35 eri maal. Toronto osakond oli esimene, mis hakkas tegutsema väljaspool USAd. SWEA aitab stipendiumidega toetada eriti neid, kes tegutsevad või uurivad rootsi ajalugu, kultuuri ja tavasid. Stipendiumide võitjad kuulutatakse välja tavaliselt Harbourfrontis toimuval iga-aastasel jõululaadal.
Tänavu 19.-20. novembrini toimunud laat oli SWEAl juba järjekorras 24. korraldada. See on üsna aukartustäratav järjekorranumber. Rootsi jõululaat on meiegi rahvuskaaslaste seas populaarne. Ringi liikudes oli küllalt kuulda eesti keelt ja näha tuttavaid nägusid. Ja SWEA liikmete-abiliste hulgas hakkas silma mitmeid kaasmaalasi. Ühest saalist teise liikudes hakkasid rootsi rahvariiete kõrval silma ka tuttavad, eesti omad. Tuleb välja, et nende rahvatantsijate ja lauljate hulgaski on eestlasi ja rahvatantsu õpetab päris “eesti poiss”, nagu ta end sulaselges maakeeles väljendas.
Jõululaat ise oli tore. Just niisugune, mis tekitab külastajasse selle “miski”, mis aitab pühadetundel ja –meeleolul kohale jõuda. Ei olnud ülepakkumist, liigset kulda, karda, silmipimestavat sädelust. Oli hoopis põhjamaine ja karge, aga samas väga soe, kodune, hubane meeleolu. Harbourfronti Brigantine’i ruumis, mis oli müügisaaliks, kõlasid põhiliselt rootsikeelsed jõululaulud. Silma rõõmustasid ja lausa kutsusid ostma “rootsi punases” puidust päkapikud ja õlgedest põhjapõdrad ning kõikvõimalikud jõulumeeleolu tekitavad ehted ja dekoratsioonid. Suures osas looduslikest materjalidest, mitte tänapäeval üha enam levivaks saanud plastist. Külastajadki tundusid suhtuvat üritusse rahulikumalt kui nii mitmelgi teisel samalaadsel rahvakogunemisel. Võeti aega üksteisega jutlemiseks sooja “glögi”topsi juures ja maitsti piparkooke. Prooviti õnne loteriiratta juures, kus osa võite sai kohe kätte, aga suuremad võidud nagu näiteks prii lennupilet Skandinaaviasse, tehti teatavaks alles vahetult enne laada lõpetamist, pühapäeval.
Tihe askeldamine käis muidugi toiduainete müügileti juures. Sealt sai kaasa osta nii soolast kui magusat, heeringast piparkoogisiirupini. Viimase sildilt võis toote tutvustust isegi eesti keeles lugeda. Ei puudunud ka magushapud leivad ega koduküpsetatud kaneelikuklid.
Üks jõululaada keskseid hetki on kahtlemata paar korda päevas esitatav eeskava, mille teljeks kahtlemata Lucia tulek. Põhjarahvad, kellel talvel kipub päevavalgust kasinalt olema, peavad valgust väga oluliseks. Valgesse rõivastatud Lucia oma elavate põlevate küünaldekrooniga ja samasugustesse valgetesse rüüdesse riietunud saatjaskonnaga ruumi sisenedes ju valguse tulekut sümboliseeribki.
Rootsi jõululaat on ilusaks sissejuhatuseks algavale advendiajale ja järgnevatele pühadele. Polegi jäänud soovida muud kui “God Jul!” kõigile.
