Eesti ja põhjamaade, eriti rootslaste rahvakalendris tähtis luutsina (luutsi)päev (13. detsember) on küll veel saabumata, aga Torontos käis Lucia juba külas.
Laupäeval ja pühapäeval, 20. ja 21. detsembril viisid jalad (õieti autorattad või TTC) pikemalt aru pidamata Harbourfronti poole. Miks ei oleks pidanudki – kui üks sündmus juba 29. korda toimub, siis ongi see ju iseenesest mõistatav toiming. Juba ligi kolm aastakümmet on vahvad rootsi naised (kes ka teisi tegusaid naisi-mehi oma kampa meelitanud) korraldanud oma heategeva organisatsiooni SWEA vahendusel eestlastegi seas väga hinnatud ja oodatud rootsi jõululaada.
Laadale minnakse suures osas eesmärgiga oma pühadelaua varusid rootsipäraste maiuspaladega täiendada. Pettuma ei pidanud küll keegi, saada oli nii soolast kui magusat kraami ja ostjaist küll puudust polnud. Brigantiiniruum oli pidevalt külastajatest tulvil ning kauba kättesaamiseks pidi natuke kannatust varuma. Pakutav aga ei piirdunud vaid toidukraamiga, kaasa sai viia mitmesuguseid ehteid, ka pisemaid tarbekaupu, rootsi suveniiresemeid, eriti vahvad on igal aastal osavate meistrite valmistatud jõulupäkapikkudega kompositsioonid. Kui aga kaasa ostmiseks midagi ei leidnud (see oli vist võimatu), sai kohapeal head- paremat nautida alustades traditsioonilisest jõulujoogist
glöggist lõpetades rootsi toitude ja eriti luutsinapäeva märkimiseks oluliste safranisaiadega. Järgmises lehes avaldamegi ühe “lucia saiakeste” retsepti.
Rootsi jõululaada külastajad aga teavad, et see päris pühade alguse tunne saabub koos Luciaga. Ühe Luciast rääkiva legendi järgi elas ta 3. sajandil Sitsiilias jõukas peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Püha Agatha, sai temast nn kristuse pruut. Lucia hukati umbes 304.a. ja suhteliselt kohe pärast seda algas tema kultus. Luciast kujunes keskajal Itaalias, eriti Sitsiilias, armastatud kaitsepühak, kelle erilise hoole all olid pimedad ja silmahaiguste käes kannatavad inimesed. Tema nimigi tähistab valgust, valgusekandjat. Rootsis algabki luutsipäevaga tegelik jõuluaeg.
Nagu varem nimetatud, jõudis Torontosse Lucia natuke varem kui õige aeg, aga praeguste lühikeste päevade valgustajaks on ta teretulnud.
Nagu igal aastal, saabus igihaljast krooni, millel elavad! põlevad küünlad, kandev Lucia (tänavu Miriam) külaliste ette oma saatjaskonnaga – tähelastega ja jõuluvaimude või
tomtaritega. Koos esitati toredaid rootsi jõululaule, mis kuulajail sära silma tõid. Vaatajatele esinesid ka rahvatantsijad ja täiskasvanute koor, ikka rootsi lugudega. Kas tants ka rootsi keeles oli, sellest päris hästi aru ei saanud, aga et tantsijate-lauljate hulgas ka eestlasi oli, siis võib arvata, et paar eestikeelset sammu tantsudesse ikka ära oli peidetud. Seda enam, et tantsuõpetajagi on eestlane. Kahju on vaid sellest, et viimastel aastatel enam ei saagi kõik soovijad jõulukava vaatama tulla, ruumi lubatakse vaid niipalju inimesi, kui on istmeid ja viimaseid on pandud ainult nii palju, kui karmid tuletõrjeseadused ette näevad.
Kava lõppedes sai igaks juhuks veel müügisaalist läbi astuda, juhuks kui esimese soojaga ostlemisel jäi midagi kahe silma vahele. Mitu tundi Harboufrontis möödus märkamatult ja ära tulles olid täis nii käed kui süda, mida muud kui ikka ja ainult jõulurõõmu.
God jul! 
