Kõige enam kõlasid möödunud neljapäeval kell 16 alanud Juhan Partsi valitsuse nõupidamisel sõnad «Lihula» ja «monument». Ministrid otsustasid Natsi-Saksamaa mundris sõjamehega mälestusmärgi mahavõtmist.

Septembri hakul käib päike madalamalt ja aega enam polnud. Välisministeerium kõrvetas sõnadega, et 7. septembril koguneb pärast suvepuhkust USA Kongress ja Eesti riskib räige endavastase avaldusega, kus Lihula monumenti peetakse natsismi sümboliks, mida võimud soosivad.

Maailm ei mõista Tallinna selgitusi, et Natsi-Saksa mundris automaatur mälestusmärgil ja tekst «Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel» sümboliseerib Eesti keerulist ajalugu.

Ei mingit kokutamist, tuleb teha ühehäälne otsus, kiirustas keskkonnaminister Villu Reiljan kolleege oma tavapäraselt mahlakas kõnepruugis. Kas valitsus ei puutu seda monumenti üldse või lõikab kohe koeral saba maha, jätkas ta.

Isolatsiooni oht

Valitsuse juristid olid üle-eelmisel päeval leidnud konksu, kuidas vabaneda välispoliitiliselt ebamugavast mälestusmärgist. Lihula vallavalitsus lasi selle 20. augustiks püstitada linna kalmistu nn uude ossa, mis on riigimaa, riigilt selleks luba ei küsitud ja seega on neil õigus monument ära viia.

Juriidiline konks pidi lõpetama olukorra, mis välisministeeriumi hoiatuse järgi ei päädi küll Eesti väljaviskamisega EList ja NATOst, küll aga väikeriigi isoleerimisega nendes organisatsioonides ning võimalik, et presidendivalimiste kampaaniast ülitundlikuks muutunud USA otsusega katkestada abiprogrammid.

Eesti kaotab sõpru, tal ei ole argumente enese kaitseks, maailmale tuleb anda selge sõnum, et siinne valitsus ei talu natsisümboolikaga ausambaid, rääkis kuivalt välisminister Kristiina Ojuland. Tema käekotis oli järgmiseks hommikuks lennukipilet euroliidu välisministrite kohtumisele. Lihula teema kerkib seal tõenäoliselt üles, hoiatas Ojuland.

Välisministri veenmisjuttu polnud vaja, sest kõik ministrid olid niigi monumendi mahavõtmise poolt, vähemalt ei öelnud keegi «ei».

Lootus maavanemal

Veel paar tundi varem lootis peaministri meeskond, et probleem õnnestub lahendada Lääne maavanema Jaanus Saha abil. Sahk on riigimaa, ka Lihula monumendi alla jääva maatüki valitseja ning Partsi lähikondsete arvates võinuks tema korraldada samba äraviimise.

Nädal varem kohtus Sahaga siseminister Margus Leivo. Ettepanekule kraana ja veoautoga Lihulasse sõita ütles maavanem «ei», sest oli algatanud monumendi püstitamise asjus oma järelevalve ning ootas 3. septembri õhtuks vallavanem Tiit Madissonilt ametlikku vastust. Eesti riigi julgeolekuriskide ja välispoliitilise maine hindamine pole aga maavanema pädevuses, leidis Sahk.

Ja mõnele oma kolleegile maavalitsuses lisas maavanem, et muidugi on Lihula vallavalitsus andnud monumendi püstitamiseks ebaseadusliku loa ning sellisele otsusele Sahk ka jõuab, kuid kraanarooli istudes astuks ta ühele pulgale Lihula vallavanemaga, kes tahab otsustada kogu Eesti ajaloo üle.

Regionaalminister Jaan Õunapuu kohtus Sahaga 2. septembril veel kolm tundi enne valitsuse otsustavat nõupidamist. Maavanem jäi endale kindlaks. Samamoodi nagu Õunapuu, kes lükkas paarkümmend minutit enne kella 16 tagasi Partsi ettepaneku võtta Lihula monument maha regionaalministri korraldusega.

Ainult halvad valikud

Peaministri meeskond oli liiga kaua lootnud maavanemale ning sise- ja regionaalministrid polnud Partsile öelnud, et selle variandiga ei tasu arvestada. Kui nad öelnuks, saanuks valitsus teha Lihula monumendi äraviimise otsuse juba 2. septembri hommikul kell 10 ning kaks tundi hiljem, ajaks, kui peaminister annab oma iganeljapäevase pressikonverentsi, olnuks operatsioon lõppenud.

Valitsusel on ainult halvad valikud, tunnistas peaminister vaikseks jäänud nõupidamisteruumis. Reede hommikuni oodata enam ei saanud, sest info oli liikvele läinud. Lihula vallavanem Madisson lubas järgmisel hommikul piirata monumendi ehitusplokkidega.

Valitsuse korralduse tulemusel kell 20 Lihula ausammast enam seal ei ole, teatas Parts ministritele.

Leivo lubas kolme tunniga probleemi lahendada, seinakell tiksus siis umbes 16.45. Politseijõud, ka märuliüksus ja keskkriminaalpolitsei K-komando olid ootevalmis. Aga natuke läks aega veoauto kohalesõiduga. Siis katkes Lihulas kraana kinnituslint. Lõpuks läks päike looja. Avalikkusele tekkiski kuvand «pimeduse varjus».

Märkmed: