Olin üks kahest tuhandest OSCE superviisorist novembrikuistel assambleevalimistel Kosovos. Kogemus sellest on muidugi väga tugev.

OSCEl tuli hoolitseda kõige nende inimeste organiseerimise eest, ja see õnnestus neil suurepäraselt. Tuua kõik need inimesed kohale, koolitada ning Kosovos tööle panna oli ikka mega ülesanne. Kogu teekond ja ka missioon ise olid ääretult turvaliselt planeeritud ka kõige nõrgemale lülile mõeldes.

Meie konvoid saatis pidevalt politseieskort, mõnes kohas suleti isegi liiklus.Koolitus toimus meil Kreekas ühes rannakuurordis, kus oli kaks hotelli reserveeritud. Koolitus kestis viis päeva, läbi võeti palju, alates turvalisusest ja miinidest valimiste simulatsioonini. Sellest kõigest oli väga palju tulu.

Natuke kahtlust tekitas koolituse koha valik, et kas see pidi just Kreeka kuurordis toimuma, aga ju olid seal tooniandvaks turvalisuskaalutlused, et just Kreeka valiti. Oli ju vahetult enne Makedoonias toimunud paar intsidenti, nii et kaheldi, kas me sealt läbi ikka võime sõita, ja Kosovos leida koht 2000 inimese üheaegseks koolituseks oleks ikka olnud väga kahtlane.

Teekond läbi Makedoonia Kosovosse oleks kulgenud täiesti ladusalt, kui Eesti delegatsioonil oleksid olnud viisad. Ei teagi täpselt, kas see info viisade vajamise kohta jäi kuskile toppama, või mis täpselt juhtus. Igatahes õnnestus need viisad OSCE abiga saada piiril.

Kosovos paiknesin mina Lõuna-Kosovos kohas nimega Viti/Vitina. Esiotsa tundus, et see paik on selline rahumeelne, aga see mulje oli petlik. Selles provintsis moodustasid enamuse albaanlased, ning lisaks neil oli kogu provintsi peale viis serblaste enklaavi. Viti/Vitina ise oli olnud põhiliselt serblaste linn, aga peale konflikti kandus üle albaanlastele.

KFORi kohalolek oli tunda igal sammul, linnakeses oli kehtestatud komandanditund (paremini kõlab küll liikumiskeeld) kell 23, tänavatel sõitsid sõjaväemasinad, serblaste kirikuid, koole ja külasid valvati piinliku täpsusega.

Eelmise aasta kogemuse põhjal Bosnias määrati mulle Viti/Vitina linna serblaste valimisjaoskond.Valimisjaoskond asus kiriku kõrval asuvas preestrimajas. Kogu territoorium oli väga turvaline - kirik ja selle ümbrus, kuhu kuulus ka preestrimaja, oli piiratud mitmekordse okastraatpunutisega, KFOR oli ehitanud ka kaks valvetorni ning mitmeid liivakottidega kaetud ehitisi, ning territoorimui valvasid pidevalt täies relvis KFORi sõdurid. Nagu mulle kauem kohalolnud kinnitasid, tähendaks sellise katte puudumine, et seda kirikut seal enam lihtsalt poleks.

Valimisnimekirjas oli kõigest 169 nime ning kõik arvasid, et tuleb üks vaikne päev rahulikus väikeses valimisjaoskonnas. Viimasel hetkel selgus, et tõenäoliselt saabub meile veel külatäis rahvast, kes tuuakse nende mägikülast politseieskordi saatel päeva jooksul. (politsei seetõttu, et sealsetel serblastel puudub igasugune liikumisvabadus, ning iseseisvalt hulkuma minemine lõpeks heal juhul muhuga).OSCE tegi omalt poolt absoluutselt kõik, et tagada minu meeskonna ja valijate turvalisus liiklemisel. See on ikka hirmus, et sealsed serblased peavad praktiliselt päevad otsa kodus kükitama, heal juhul julgevad korra poes käia päeva jooksul. Mõnel neist on õnnestunud tööd saada, ja sinna minek ning tulek toimub samuti politsei saatel. Laste koolibuss näeb välja kui vanglabuss, trellitaud, üks sõjaväemasin ees, teine järel, ja iga lapse kohta on kaks relvastatud sõdurit. Täitsa jube.

Nii et valijate vool valimispäeval oli pidev, ning päeva lõpuks hääletas 214 inimest (88 neist conditional voters, OSCE poolt väljatöötatud süsteem just Balkani jaoks, kuna paljud inimesed ei ela enam endistes elukohtades, aga hääletada soovivad siiski). Vaatlejate ja pressi huvi oli jaoskonna vastu suur selle ebahariliku eelpoolkirjeldatud olude tõttu. Mingeid rikkumisi ei avastatud, ja ma ise leian, et minu valimisjaoskonna meeskond oli suurepärane, kõik tegid oma tööd täieliku hoole ja pühendumisega, ning mingeid kõrvalekaldeid ei esinenud. Eriti väljapaistev oli nende töö ja osalus ja ka valijate suur aktiivsus just selle taustal, et nendel valimistel osalesid esmakordselt ka serblased, ning see otsus tehti ju praktiliselt vahetult enne valimisi. Field Office'i info põhjal oli meie jaoskond provintsis ainus, mis ületas 100% valijate esialgsest arvust.

Ainuke häiriv asjaolu oli see, et kuna suurem osa minu jaoskonna valijatest olid vanemad inimesed (noored serblased lahkusid konflikti ajal/pärast seda), oli kirjaoskamatus- ja nägemispuude probleem ikka väga suur.

Suuremad probleemid missiooni ajal olid vähene elekter (mida anti kaheks tunniks iga kolme tunni järel), ning sellest tulenev kütmatus. OSCE oli meid varustanud taskulampide, lampide ning küünaldega ja ühe sooja pusaga, nii et saime sellestki raskusest läbi. Ja info lünklikkus muidugi ka - sagedasti aitas siin "kannatlikult oota" lähenemisviis (nt Kreekas olles ei osanud keegi ütelda, kuidas toimub meie ärasõit, jne).

Kokkuvõttes oli saadud kogemus valimistelt suurepärane ja väga-väga hariv. Loodan väga, et see maalapp leiab endas jõudu leppimusele ja rahumeelsele arengule.

Märkmed: