23. jaanuaril toimuvateks Kanada parlamendivalimisteks jääb täna vaid 10 päeva. Nüüd kogub valimiskampaania juba iga hetkega hoogu ja parteijuhtide vastastikused rünnakud muutuvad järjest teravamaks, et mitte öelda õelamaks.

Selle ilmekaks näiteks olid 10. ja 11 jaanuaril toimunud (vastavalt) inglis- ja prantsuskeelsed televäitlused, kus osalesid Kanada suuremate ja mõjukamate parteide juhid Paul Martin (liberaalid), Stephen Harper (konservatiivid), Jack Layton (uusdemokraadid, NDP) ja Gilles Duceppe (Bloc Québecois, BC).

Enamus vaatlejaid on veendunud, et eelolevatel valimistel tõuseb prioriteediks kandidaatide usaldusväärsus, mis jäi ka kõlama teledebattidest. Nii oli näiteks teisipäeval Montrealis kavas küll keskenduda Kanada ühtsuse probleemile, kuid ikka ja jälle jõuti välja poliitikute aususe, patriotismi, juhivõimete ja eetilise väärikuseni ning valitsuse tegevuse läbipaistvuseni.

Kas valijad usaldavad rohkem praegust peaministrit, liberaalide juhti Paul Martinit või konservatiivide liidrit Stephen Harperit? Selle lehe kokkupaneku ajal olid konservatiivid läinud küsitlusuuringute põhjal 8%-ga liberaalide ees juhtima. Ka NDP ja BC protsendipunktid olid tõusnud. Kui olukord peakski muutuma, on kindel see, et kerget võitu pole liberaalidel oodata.

Oluline küsimus on, kas televäitlused suutsid suurt kõhklejate hulka hääletama ühe või teise kandidaadi poolt. Debatijärgsete küsitluste põhjal seda ei juhtunud.

Martini katsed kujutleda Harperit „salaliku deemonina“, kes kavatseb Kanada huvid maha sahkerdada lõunanaabritele, nurjusid ja tabasid peaministrit ennast mitmel korral valusalt bumerangina.

Harperi valimisplatvormist tõstetakse esile kavatsust langetada käibemaks (GST) esialgu 6%-ni ja seejärel 5-ni. Ehkki Paul Martin nimetas 1990. a., GST käivitamise ajal seda maksu „tagurlikuks ja ebaõiglaseks“, pole liberaalid selle vähendamiseks või elimineerimiseks siiani midagi ette võtnud.

Rõhutatakse ka, et konservatiividel on väga konkreetne ja selge valimisplatvorm, kuna liberaalide omas pole prioriteete ritta seatud ja see on üpris laialivalguv. Kindlasti ei tee neile ka au äsjakäivitatud negatiivne reklaamikampaania, milles on äärmiselt ebaõnnestunud lõike.

Täiesti kohatuna tundusid peaministri huupi loobitud süüdistused Duceppe'i aadressil, nagu kavatseks too koos Harperiga võimule pääsedes otsekohe Kanada lammutamisele asuda.

Kahtlaselt libedale teele astus peaminister Martin esmaspäevases debatis teatega, et Ottawa suudab kerge vaevaga üle astuda Kanada A-st ja O-st — Õiguste Hartast (Charter of Rights), kõrvaldades konstitutsiooniliste vahenditega sellest nn withoutstanding klausli (sektsioon 33) ning kutsus Harperit seda ideed toetama. Harper ei läinud liimile. Selleks polnud ka põhjust, sest juristide hinnangul oleks see keeruline ja aeganõudev protsess, mis võiks kesta isegi aastaid.

Ebaõnnestunud on olnud ka liberaalidest ministrite rünnakud Laytoni ja tema abikaasa Olivia Chow pihta, keda on koguni võrreldud koeraga.

Meenutagem, et eelseisvad valimised toimuvad kolme opositsioonipartei ühisel ettevõtmisel, kes kõik on veendunud, et skandaalide, korruptsiooni ja intriigide võrku mässitud liberaalidel puudub igasugune moraalne autoriteet Kanada juhtimiseks.

Näib, et Paul Martini meeleheitlikud katsed päästa nii oma isiklikku poliitilist karjääri kui ka partei mainet, pole vilja kandnud ja 13-aastane liberaalide valitsemise aeg on läbi. Nii ei kaheldagi enam valitsuslaeva tüüriratta üleminekus teistesse kätesse. Revolutsioonilistest muudatustest ja barrikaadidele asumisest pole siiski põhjust kõnelda, sest konservatiivide platvorm on pigem paremtsentristlik kui konservatiivselt parempoolne.

Märkmed: