(EKS — Muuseum: kultuuri- v. loodusväärtusi koguv, säilitav, eksponeeriv ning uuriv asutus.)

Juba pikemat aega on olnud ilmne, et Torontos asuv Eesti Keskarhiiv Kanadas kannatab ruumipuuduse all ja selle ruumid ei ole säilitustingimustele vastavad. Teadaolevalt ei ole olemasolevate ning paljude isiklike ja organisatsioonide veel deponeerimata kultuurivarade paigutamiseks ja säilitamiseks vajalike adekvaatsemate ja püsivamate ruumide/hoone muretsemiseks midagi ette võetud.

Elmar Tampõld on juba mitu aastat tegelnud Tartu Instituudi arhiivi ruumipuuduse küsimusega. Kavas oli ruumi leida Tartu College'i hoones selleks vajalike ümberehituste tegemisega. Leidmata rahuldavat lahendust, loobus ta ümberehitamise mõttest ja keskendus Tartu College'i krundile arhiividele spetsiaalse hoone ehitamise kavandile — Välis-Eesti Muuseumi plaanidele. (VEM), mille katuse all leiaksid endale püsiva kodu Eesti Keskarhiiv Kanadas, Tartu Instituudi kogud ja kõik meie, s.o. väliseesti kultuurivarad: isiklikud ja organisatsioonide arhiivid, arhiivraamatukogu, käsikirjade kogud, etnograafilised ja kunstikogud jm. Elmar Tampõld ja Toomas Tampõllu büroo — Tampold Architects — toetusel kujundati hoone arhitektuurilised plaanid ja makett. Ehitus on ette nähtud Tartu College'i kõrvale Madison'i avenüül.

Elmar Tampõld esitas valminud projekti laiemale publikule Bibliograafia Klubi 20. aastapäeva aktusel Tartu College'is, kus oli välja pandud ka plaanid ja makett, millega igaüks võis tutvuda.

Esitus toimus mõnevõrra sümboolselt Bibliograafia Klubi aktusel. Klubi on kohalik suurim väliseesti kultuurivarade kogumise, korrastamise ja hooldamise organisatsioon. Selle kõrval on klubi korraldanud arvukalt mitmesuguseid rahvuslikke ja kultuurilisi üritusi.

Esitatud mudelist nähtuva, küllalt avara ja moodsa tule- ja veekindla maja järele on kindel vajadus, kui me tahame oma osa Kanada kultuuride mosaiigis mitte üksnes säilitada, vaid ka väärikalt esitada.

Elmar Tampõld asus arvatavasti toetust ootamata oma ideede realiseerimisele. Tal on olnud edukaid läbirääkimisi Toronto linnavalitsusega, kellega on saavutatud kokkulepe ehitise asukoha tingimuste suhtes ja arhitektuurilistes küsimustes.

Olukorda mittetundvail võib kerkida küsimus: Kas meil on vaja VEMut? Praegu Torontos asuvad kaks suuremat välis-eesti arhiivi võitlevad juba nüüd ruumipuudusega, rääkimata ajast kui tahetakse siia koguda kõiki isiklikke ja organisatsioonide arhiive ning pealegi neid koondada ja mahutada ühe katuse alla.

Eesti Keskarhiiv Kanadas asub majandusraskustega võitlevas, aktsiaseltsile kuuluvas Eesti Majas, mille tulevik pikaajalises perspektiivis pole kuigi kindlustatud. Maja on vana ja vajab järjest remonti, on üldkasutatav ning püsivas vee- ja tuleohus; arhiiviruumid ei vasta minimaalsetele hoidla nõuetele: vajalikud klimaatilised seadmed niiskuse ja temperatuuri hoidmiseks pole tarvilikul määral rakendatavad; valitseb ruumipuudus.

Tartu Instituudi arhiiv ja raamatukogu asuvad võrdlemisi moodsas Tartu College'i hoones. Kuna hoones ei olnud ette nähtud arhiiviruume, on selleski majas kasutusele võetud ruumid jäämas saabuvale arhiivimaterjalide tulvale kitsaks. Tartu College on samuti üldkasutatav hoone ühes sellega kaasneva ruumipuudusega.

Tartu College ja Tartu Instituut on ka kodumaal tunnustust leidnud väliseesti haridus- ja teaduskeskusena (vt. Raimo Raag: Eestlane väljaspool Eestit). Mõlemad institutsioonid on tugevasti juurdunud ja on tuntud ning hinnatud. Nad on teineteist toetavad ja olenevad suurel määral olemasolevatest arhiividest, raamatukogudest ning etnograafilistest ja muudest kogudest.

Elmar Tampõllu välis-eesti kultuurivarade säilitamise kavandi kohta ei ole organisatsioonide esindajad (v.a. Johannes Pahapill, kes ideed toetas) oma seisukohta avaldanud. Arhiivide praegust olukorda arvestades ja nende tulevikule mõeldes võinuks loota, et ettepanek äratab laialdast huvi ja tähelepanu, eriti meie ühiskonna juhtivates isikutes, eeldades, et nad on samuti mures kultuurivarade tuleviku pärast. Ka ei ole keegi tulnud välja mõne alternatiivse ettepanekuga.

VEMu on praegu ainuke reaalne lahendus arhiivide olukorrale. Meil tuleb asuda selle toetamisele. Meil ei ole mingit keskset fondi kapitalimahutuseks. See tuleb luua. See nõuab isiklikke ja organisatsioonide majanduslikke panuseid.

Kujutan ette Elmar Tampõllu visiooni VEMust, kus peale mitmesuguste kogude leidub ka saale väljapanekutega sõnas ja pildis publikule esitamiseks kõigist valdkondadest, milles eestlased on olnud tegevad ja jätnud arvestatavaid jälgi (teadus, uurimitööd, arhitektuur, etnograafia, kunst, kirjandus, käsikirjad, genealoogia jpm).

Kokkuvõte: VEMu pakuks üle aegade ulatuva ülevaate eestlaste olemusest, nende saavutustest ühiskonnas, kuhu me ajalooliste sündmuste tõukel olime paisatud ning kuhu me oma juured oleme kinnitanud ja kus kaasa löönud ka Kanada ühiskonna heaoluks ja selle edasiviimiseks.

VEMu on esmase tähtsusega. Kui oleme selle kindlustanud, võime hakata mõtlema teistele eesti ühiskonnale vajalike institutsioonide loomisele. Järgmisena tuleb mõttesse elukutselise arhivaari palgafondi loomine. Kui need, momendil kaks kõige olulisemat, kõige primaarsemat probleemi on lahendatud, võiksime mõtlema hakata ühiskonnas esilekerkivate teiste vajaduste rahuldamisele.

Märkmed: