Andres Herkel
Välisagentide seadus sai mõistena tuntuks 2012. aastal, kui Ühtne Venemaa ja Vladimir Putin sellise akti ellu kutsusid. Eesmärk oli tagasi lükata igasugune teistest riikidest tulev demokraatiaabi ja hakata taga kiusama kodanikuühendusi, kes sellist abi on saanud või vastavat meelsust kannavad.
Venemaa eeskujul on selliseid seadusi rakendatud SRÜ riikides. Sarnased algatused on enamasti tähendanud lojaalsuskinnitust Moskvale ja läänelike väärtuste tagasitõrjumist.
Euroopa Nõukogu juures tegutsev Veneetsia Komisjon on oma hinnangus soovitanud välisagendi mõistest loobuda, viidates selle külma sõja aegsele tähendusele. Välisagendiks olemine Putini Venemaal ei tähenda üksnes välispäritolu raha saamist. Sildi võib külge saada ka teatud poliitilise aktiivsuse ilmutamisel.
Eriti justiitsministeeriumile ei saa varasem mõistekasutus ja riigiõiguslikku kõrgekspertiisi eviva Veneetsia komisjoni hinnang tundmatu olla. Seda kentsakam on kavatsus kasutada halva konnotatsiooniga, selgelt ebaõnnestunud mõistet peegelpildis ehk selleks, et märgistada ja ohjeldada Vene Föderatsiooni mõjutustegevust Eestis.
Enne seda, kui minna mürinal sellist mõiste- ja sisuviga tegema, tuleks küsida, kas kõnesoleva nähtuse nimetamiseks ja tõrjumiseks võiks olemas olla ka paremaid tööriistu kui minister Reinsalu poolt kavandatav „välisagentide seadus“. Praegu on arusaamatu seegi, kas ja missuguste probleemide lahendamiseks näiteks Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet (endine Teabeamet) sellise seadusandliku initsiatiivi vajadust näevad.
Mis aga sõnakasutust puudutab, siis on nimetatud ametid oma aastaraamatutes kasutanud tihti mõisteid nagu „mõjutustegevus“, „infooperatsioonid“, „Vene diasporaa ärakasutamine“, „kaasmaalaste poliitika“, „lõhestustegevus“ jne. Erinevalt „välisagendi“ mõistest on need sõnad ja väljendid üheselt mõistetava sisuga ega sisalda viidet Kremli läänevastasuse ja isolatsionismi kopeerimisele.
Allikas: autori võrgupäevik, 29. märts, 2018
Välisagentide seadus – lati alt minek juba pealkirjas
Arvamus
TRENDING
