Avaldatud Rootsi Eesti Päevalehes. http://www.eestipaevaleht.se/p...
Kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam
Kuidas kulgeb minu mõtlemine
Olen traditsioonilise meedia mees. Mitte ainult raadio ja TV tegija, aga ka ajalehemees. Minu seisukoht on, et meie esmane vastutus on eksisteerivate väliseesti ajalehelugejate ees. Viimasel ajal on hakanud levima mõte, et üks viis kanda vastutust nende lugejate ees oleks süvendada lehtedevahelist koostööd üle piiride, sellises ulatuses nagu Austraalia ja Rootsi või Kanada ja Inglismaa lehtedel jne. võiks olla mingi ühisosa, ja muuta töötegemine tõhusamaks. Mulle on see kogu aeg tundunud loogilisena, samas arvan, et pelg toimetustevaheline koostöö tegemine meid ajalehtede aeglase suremise sügavikust veel päriselt välja ei too. On vaja midagi rohkemat.
Internetist nii palju, et olin väga varajane arvuti kasutuselevõtja, tänu just ajakirjaniku elukutsele. Otse loomulikult ei saa meie kokkukuivavad väliseesti ajalehed jätkata vanaviisi, kuid igat asja tuleb teha õiges järjekorras. Õige järjekord väliseesti lehtede puhul, ütlen “tagasihoidlikult”, on tegeleda kõigepealt ajalehtede küsimusega, võimalikult targasti ja avaralt. Tegeleda sellega, kuidas sihtgruppe suurendada ja reklaamiraha juurde saada, mõelda portaalinduse peale töö käigus, kuid seda kui ajalehtede päästepaketi loomuliku ja mitte sellest lahus kulgeva osana, ja kindlasti mitte arendades kahte valdkonda teineteisest lahus. Võiks ka nii väljendada: tuleb esmajoones olla endiselt sisukeskne (uudised, artiklid, fotod, kommentaarid, uuriv ajakirjandus, minevikumeenutused jne.) ja sisu kaitsta. Kvaliteetseim (huvitavam) ja kalleim sisu ei ole kinkimiseks, kuna selle loomise eest tuleb reeglina tasuda, ja selle eest on võimalik tellimisraha küsida, milleta me põhja kõrbeksime.
Kas on mõtet päästa lehti, milledel üks jalg oleks just nagu hauas ja teine banaanikoorel?
Kas klaas on pool tühi või pool täis? Negatiivselt väljendades võiks küsida kas see kõik pole palju kära eimillestki? Mingi väikese rahva väikese ringkonna väikesed lehed, millede levi- ja majandusnäitajad teevad südame raskeks? Kui mitte sekeldada, annab aeg arutust ja “probleem” kaob iseenesest. Stalin oleks selle kohta öelnud: “pole ajalehte, pole probleemi”.
Või kas eksisteerib nende lehtede toimetuste ja muu vara najal võimalus, milledesse täiendavalt panustades annaks lehti mitte ainult uuesti jalule upitada, vaid seda teha koos ajakohastatud väliseesti Internetiga? Kui tahame, oleks see uus ja arvestatav väärtus ka kodumaa jaoks. Lugejad kodumaal, lugejad inglise ja teistes keeltes: need on uued turud “koloniseerimiseks”. Et me ei unustaks, millest täpselt koosneb väliseesti lehtede sektor: see on kirjastamisäri. Ka portaalindus on kirjastamisäri.
Ilmselt ei lähe minu ja Hain Rebase tunnetused oluliselt lahku, mis puutub võimalusse luua midagi uut, kus 1+1+1+1 pluss väikesemad väljaanded välismaal võiksid tandemisse rakendatuina anda summa, mis on märkimisväärselt suurem kui 4. Seda potentsiaali näeb ilmselt ka ajakirjandusega tegelenud Laas Leivat Kanadas, ja minu jutuajamiste põhjal tunnetavad seda potentsiaali suuremal või vähemal määral ka mitmed kõnesolevate toimetuste juhid ja liikmed. Mitmed ja võib-olla isegi kõik neist on avatud sümbioosi ja sünergia teemale. Isegi osal ajalehtede omanikest paistavad kõrvad kikkis olevat.
Lahtised küsimused. Kes päästab keda? Kas uppuja iseennast?
- Kas väliseesti ajalehtede omanikud ärkavad talveunest ja näitavad initsiatiivi? Nendel on praegu de facto ja de jure vastutus lehtede tuleviku eest.
- Või kas ilmub välja uhke väliseesti ajalehtede huvide eest seisev ratsanik või mitu neist valgete hobuste seljas, kaasas kotitäis investeerimisraha ja nutikad ideed?
- Kas lehelugejad päästavad iseendid?
- Või on väliseesti avalikkus lausa sunnitud lahenduse kallale ise asuma, kodanikualgatuse korras, loodetavasti koos oma organisatsioonidega, võib-olla mingisuguste eestipoolsete annetuste-dotatsioonidega, kui ollakse nõus sellist asja andma sellisel viisil, et see ei kompromiteeri sõltumatust?
- Järsku näeb lugeja veel mingisuguseid lähenemisvõimalusi? Ülalolevaid tegureid annab kombineerida. See loetelu on vaid osaline - kindlasti eksisteerib ka teisi mõeldavaid variante ning võimalusi.
Vaja läheks ausaid vastuseid aktsionäride esindajatelt
Väliseesti lehtede lugejate arv on üheskoos kusagil kümne tuhande ringis. Tänu Eesti Elu Internetiversioonile, teistele veebidele ja veel mõningatele teguritele on tegelik arv tõenäoliselt isegi veidi suurem. See on juba väikelinna jagu inimesi ja ei ole sugugi väike arv, haritud inimesed ja puha.
Omanike osalemiseta ei saa parimat villa. 20. a. Eestis elamist, kus tegutsevad ju poliitilised parteid, ja ligikaudu 10. a. kommunikatsiooni alast, sealhulgas lobitööd on õpetanud, et olulisi asju ei lahendata neist artikleid kirjutades. 40. a. täiskasvanud inimese elu ütleb mulle, et olulised asjad ei sünni juhuslikult. Aga see ei tähenda, et ei maksa kirjutada, eriti kui mingi teema - näiteks väliseesti lehtede tuleviku küsimus - on pääsenud kotist välja ja elab nüüd avalikkuse ees oma elu, keset külatänavat.
Ärimaailmas on aktsionäride juhtgrupil ainult üks peamine kohustus: kohustus hoida ja kasvatada aktsionäride ehk osanike vara. See vastutus on võetud ka vastava asukohamaa võimude ning kohtusüsteemi ees. Ettevõtete nõukogude ja juhatuste liikmeid, kes suhtuvad sellesse lohakalt, võidakse vastutusele võtta ja karistada. Võime kõik arutada väliseesti lehtede muresid ja lahendusi, kuid formaaljuriidiliselt vastutavad üksnes vastavate organisatsioonide juhtorganid (äriühingute puhul nõukogud) nii aktsionäride, kui lugejate ees asukohamaa riigis.
Eesti Päevalehe silme ees Rootsis terendab endiselt riigitoetusest ilmajäämise oht.
Kes kannab riski? Kui peaks sündima kavatsus väliseesti lehti täiendavalt finantseerida või siis rajada suurejooneline portaal, ei tohi unustada küsimust riskist. Riskist, mida saavad võtta vaid aktsionärid, sest igal äriprojektil (me käsitleme siin ikkagi äriprojekti, mitte hobikorras tehtavat blogi või bülletääni) esineb kaks põhilist riskikategooriat. Esimene neist on tehniline. Tuleb vastata küsimusele: kas projekt on teostatav (kas seda on võimalik tööle saada)? Teine risk on äriline. Siin on vaja teada saada: kas kliendid ostaksid seda, mida me pakkuda tahame?
Nii lihtsad on need asjad. Riski ei võta enese peale Rebase meediagrupp, senikaua, kui see ei kujuta endast aktsionärideringi, riski ei võta enese peale ka koosolek külatänaval ega Rahvusraamatukogus. Arutada ja muret tunda tohib ja tuleb. Meie ajalehtede tegevjuhtidelt-peatoimetajatelt oodatakse vähemalt teatud ulatuses strateegiliselt mõtlemist, kuid ka nemad on reeglina töövõtjad ja mitte alati aktsiaomanikud. Ka siin - kui keegi hindab riskisid valesti - kannavad kaotust esmajärjekorras aktsionärid ja lugejad. Toimetajad võivad jääda töökohtadest ilma, aga see mõõk ripub praegu nende peade kohal nii või teisiti, kui näitajad ei parane.
Suhetest lehtede omanikega. Aset on leidnud, vahelduva eduga, globaalse “käraja” kokkukutsumine (käraja on eestlaste põline osalusdemokraatiale tuginev kogunemine), et otsida väljapääsuteid väliseesti lehtede püsima jäämises. Mind tuleb parandada, kui olen millestki valesti aru saanud, aga Rahvusraamatukogu "käraja" ettevalmistamise esimese ringi käigus ei suudetud tuua kõiki ajalehtede omanike esindajaid pardale (ka mitte kõiki toimetuste esindajaid), kuigi selle eesmärgi saavutamine (aktsionäride esindajate kaasatõmbamine) oleks pidanud olema esmajärgulise tähtsusega. Pole saladus, et meediagrupi sekretär vahepeal vähemalt ühe omanike grupi esindajate peale avalikult kurjustas.
Läheksin isegi ühe astme võrra kaugemale. Püsima jäämiseks vajavad kõik või suurem osa väliseesti lehtedest väärtuse juurde tekitamist. See võib avalduda mitmel viisil: lisakapitali hankimine, huvitavate autorilugude eest tasumine lugejate juurdemeelitamise eesmärgil, mis parandaks ajalehe kuulsust ja muudaks selle atraktiivsemaks, parandatud reklaamimüük, sihtgruppide laiendamine, jne. Tuleks kõne alla ka see, kui keegi suudaks toimetused koondada, et juhtimise tipptase muudetakse täisprofessionaalseks (tuues pardale meediaäri spetsialist või spetsialiste).
Omamoodi paneb silmi hõõruma, et rahvainitsiatiiv püüab sisuliselt ajalehtede omanikeringi jaoks väärtust juurde tekitada (vara kasvatada) küsides näiteks Eesti riigilt toetust, nagu minu suu kaudu Tallinnas Rahvuskaalaste konverentsil tehti, ilma, et eksisteeriks selle tegemiseks omanikeringiga sõlmitud kokkulepet. Või olen ma kuidagi halvasti informeeritud?
Ma ei ole üldse kindel, et sellele kõigele ei oleks saanud ja tulnud hoopis teisiti läheneda. Ent hambapasta on nüüd tuubist vähemalt osalt väljas, huvitav ja isegi tervitatav protsess on valla päästetud.
Olgu öeldud, et muudatuste läbiviimise seisukohalt on usaldusväärsete, vajaduse korral ka uute investorite leidmine elus sageli kõige lihtsam ja tõhusam lahendus.
Me lehed võivad vajada ümberorganiseerimist, aga küsimus jääb: kas seda tehakse viisil, mis tekitab usaldust investeerijais või uutes investeerijates?