Väliseesti muusika on produtseerinud kaks tippklassi kuuluvat vioolakunstnikku. Üks neist on hiljuti oma sünnilinnas Torontos iseseisva kontserdiga esile astunud ja praegu Clevelandis sealsete sümfoonikutega karjääri tegev Lembi Veskimets. Teise nimi on Juhan Peipman — sündinud ja õppinud Austraalias, ent ennast erialaliselt täiendanud Kanada Banff'i muusikapidustustel. Vastandina L. Veskimetsale ei ole aga J. Peipmani karjäär teda juhtinud Ameerikasse, vaid hoopis Eestisse, kus ta on endale koha leidnud Eesti Riikliku Sümfoonia Orkestri keelpillirühma vioolamängijana.

Kuidas harjub, kohaneb ning elab sisse võõrsil sündinud, hariduse saanud ja töötanud eesti muusik kodumaa kultuuri miljöös, selle tavades ning pürgimustes? Vastuseks sellele küsimusele andkem sõna asjaosalisele endale.

Ta kirjutab (13. mai 2002): „Juulikuus täitub üks aasta sellest ajast, kui siia asusime elama „põliselanikena“ (J.P. läks Eestisse koos abikaasa ja väikese tütrega). Veebruarikuust elame juba päris oma kodus siin Nõmmel, turu vastas korterimajas, kus on väga kaunis vaade nii metsa, vanalinna kui ka Ülemiste järve poole. Elasin oma elus üle esimest korda karmi põhjamaise talve, kuid see-eest on tänavune kevad niivõrd kaunis, et tasus ära kannatada!

Olen hakanud tasapisi sisse elama ka Eesti kultuuriellu, olles augustikuust ERSO aldirühmas kuuendas puldis dekreedil (sünnituspuhkus — toimet.) oleva mängija asemel. Pakutud kogemus on olnud enam kui vaheldusrikas minule, kes olen nii kaua — 20 aastat — tegelnud pedagoogitööga. ERSO tase on viimastel aastatel taas pöördunud tõusuteele ja töö on läinud huvitavaks, võibolla veidi rohkem minule kui mõnele teisele, kes on pikki aastaid „nühkinud“ ja otsib vaheldust. Meie peadirigent on venelane Nikolai Aleksejev, kes on suurepärane muusik. Meie orkester on ainult kasu saanud tema käe all tööd tehes.

Orkestri keskmine vanus on hetkel umbes 40—45 a. ringis, nii et selles mõttes tunnen end üsnagi mugavalt. Eelmisel nädalal esitasime prantsuse kava Olari Eltsiga (noore ja väga andega praeguse Läti sümfooniaorkestri peadirigendiga). Sel nädalal oleme koos Paavo Järviga esitamas Mahleri 3. sümfooniat. Juunikuu algul toimub järjekordne Tubina Festival, kuid ilmselt ei saa see olema sama laia mastaabiga kui eelmisel aastal, kuna puudub Neeme Järvi. Kuid kindlasti tulevad esitusele Tubina 10. ja 11. sümfooniad Volmeriga, misjärel tulevad ka salvestused Soome Alba firmale ja millega pannakse punkt uhkele ja esinduslikule CD-plaatide sarjale Tubina sümfoonilisest tsüklist ERSO esituses. Kohe pärast jaanipäeva toimub mul konkurss lepingulisele kohale ERSOs. Olen selleks valmistumas… Olen viimastel kuudel kolm korda üles astunud soolokavadega, millest kaks olid täismõõdulised. (Olgu siinjuures lisatud: konkursil läks Peipmanil hästi; ta tuli mitme kohasoovija hulgas esimeseks, kindlustades sellega endale viieks aastaks koha orkestri vioolamängijate rühmas). Abikaasa Taivi ja tütar Kadri on mõlemad terved ja rõõmsad ning elavad oma elu täisväärtuslikult ja õnnelikult. Kadri areneb kiiresti ja alustab peatselt kooliteed. Olen nautinud võimalust enese harimiseks, kui aga uksed avanevad mingiks õppetööks, siis eks ma kaalu seda pakkumist. Sellel nädalal näiteks mängin ma Eesti Soome sümfooniaorkestris. See on projektorkester, mida juhatab noor ja andekas naisterahvas Anu Tali; tema kaksikõde Kadri juhendab orkestri majanduslikku külge. See orkester esineb pärast põhjalikku 4—5-päevast ettevalmistust kahe kontserdiga — üks Tartus, teine Tallinnas. Selliseid projekt-orkestreid on siin mitu ja need pakuvad lisateenimisvõimalusi muusikutele, kelle palgad pole teadagi eriti kiiduväärt. Kuid selles Eesti-Soome orkestris mängib mitu pillimeest, kes pärinevad teistest Läänemere maadest, mis muudab orketri kõlapilti veelgi põnevamaks ja huvitavamaks.“

Tundub, et Juhan Peipman on au teinud väliseesti muusikale. Soovime talle jätkuvat kordaminekut kodumaa kultuuripõllul töötamisel!

Märkmed: