Viimasel ajal on eesti meedia tähelepanu taas köitnud talentide kodumaale naasmise teema. Mullu oktoobris käivitatud programmi “Talendid koju” eesmärgiks on 2011. a kodumaale tuua tagasi ca 200.000-st väliseestlasest vähemalt 25 inimest.
Pärisorjuseaegne sunnismaisus ja nõukogudeaegne kinnismaisus on jäänud ajalukku. Valitsus ei saa tänapäeval sundida ühtki eestlast kusagile kuuluma ega kedagi ka vägisi koju tagasi tuua. Vabad eestlased võivad ise otsustada, kus ja kuidas oma elu elada. Paljud lahkuvad n-ö marjamaade otsingutele teistesse riikidesse, mis on tekitanud Eestis spetsialistide puuduse. “Kas Eesti riik jookseb täiesti laiali?” küsitakse 12. apr. Õhtulehe juhtkirjas seoses Eesti mereväelaste äsjase tööleasumisega USA firmasse. Juhtkirjas leitakse, et võib-olla tuleks panustada hoopis sellesse, et talendid koju jääksid ja mitte laia ilma laiali ei jookseks. See näib siiski mõttetuna, sest noored inimesed ihkavad maailmas ringi vaadata ja end proovile panna. Enesestmõistetav peaks aga olema ka nende Eestisse tagasipöördumine. Ometi eelistab enamus eemalviibijaist jääda oma uutesse asukohamaadesse.
Ajakirjanik Rein Sikk puutus kõnealuse kampaania mõjudega kokku Soomes. Pruukis tal vaid mõnes seltskonnas välja öelda sõnad „talendid koju”, kui puhkes kiretorm (EPL, 06.04). Soome oskustöölistest eestlased peavad isegi programmi nime solvavaks, kuna nende arvates on kojukutse esitatud üksnes geeniustele.
Paljusid väliseestlasi see teema ei huvitagi. Sikk oli üllatunud, kui tema initsiatiiv algatada väliseestlaste seas Facebookis sel teemal diskussioon põrkus vastu “täieliku vaikuse müüri”. Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindaja Eestis Aho Rebas peab välismaal elavate eestlaste koju tagasitoomise väljavaateid tagasihoidlikeks ning soovitab pigem säilitada eestlust välismaal. On ka üks puhtpraktiline aspekt – tagasipöördumisega kaasnevad suured kulud vähendavad naasmise motivatsiooni. Nii näibki, et programm “Talendid koju!” on läbi kukkunud, kuna väliseestlased ei soovi või pole neil võimalik Eestisse naasta.
Ometi – mida kaugemal ja mida kauem me kodumaast eemal viibime, seda suuremaks paisub hinges koduigatsus – kõigist takistustest ja negatiivsetest mõjudest hoolimata. Eesti Rahvusringhäälingu toimetaja Ott Tammik läks pärast 23 aastast välismaal viibimist Eestisse, kuhu viis teda huvi oma juurte ja eesti keele vastu. “Eesti keeles rääkides või und nähes tunnen end teise inimesena,” tunnistab ta. Selle kogemuse nimel võib taluda ka ebameeldivusi.
Paljud väliseestlased on aastakümneid endaga kaasas kandnud emotsionaalset topeltkoormust –kodumaalt lahkumise ja eemal viibimise valu ning vastutust esindada parimal viisil oma riiki, mis pole olnud sugugi kerge. Eestisse tagasipöördumine aitaks sellest vabaneda. Tammiku sõnul pole väliseestlastel kodumaale tagasipöördumiseks vaja punast vaipa, vaid südamest tulevat kutset. See ongi nüüd esitatud.
Väliseestlased ei oota punast vaipa (4)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Juttu on niikuinii nendest inimestest kes viimase viie aasta jooksul on Eestist lahkunud. Mitte muldvanadest Toronto eestlastest ja nende ingliskeelsetest järeltulijatest.
Konkreetseid kohamälestusi ei saa teil muidugi antud juhul olla, aga kas siiski keeleigatsus? Tahe viibida selle keele sees, mis kuulus teie vanematele ja vanavanematele (mis lausa defineeris neid) ja milles nad omakorda teid kasvatasid ja armastasid?
punast vaipa !
Kas sinine, või must või valge aga mitte iialgi punane !
Kas sinine, või must või valge aga mitte iialgi punane !
Arvamus
TRENDING
