13. aprillil ja reedesel päeval korraldas Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu Tallinnas Viru hotellis sümpoosioni „Väliseestlased ja Eesti meedia.“Ettekanded juhatas sisse Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindaja Eestis Aho Rebas. Ta küsis kõigepealt, kes on väliseestlane. Kuigi vastuseid võib erinevaid anda, arvas ta, et kokkuleppeliselt võiks väliseestlaseks pidada eestlast, kes püsivalt elab välismaal, olgu ta siis seal ainult paar aastat olnud või juba rohkem kui pool sajandit. Sümpoosioni eesmärgina sõnastas Aho Rebas küsimuse, kas Eesti ajakirjandus kajastab väliseestlasi ja nende tegemisi põhjalikult ja piisavalt, või saaks seda paremini teha.
Tallinna Ülikooli vanemteadur, etnoloogiadoktor Aivar Jürgenson andis avaettekandes ülevaate eestlaste väljarändest. Eestlased on rännanud nii ida kui ka lääne suunas ja seda on tehtud nii vabatahtlikult kui ka sunnitult. Enne XIX sajandi keskpaika asus eestlasi väljaspool kodumaad vaid 3-4%, põhiliselt Venemaal. XIX sajandi teisel poolel oli Eestist väljarändamine väga hoogne ja 1917. aastaks oli eestlasi väljaspool kodumaad juba 19 % ehk ligikaudu 215 000, sellest valdav enamus ehk ligikaudu 200 000 idas. Eesti Vabariigist ei lahkutud märkimisväärsel hulgal, aastatel 1924-1938 vaid ligikaudu 16 000 inimest. Suure rände tõi kaasa Eesti okupeerimine ja II maailmasõda, mis viis 70 000-80 000 eestlast läände ja 50 000 itta ning mõlemal juhul ei olnud tegemist lahkujate vaba valikuga. Aastatel 1991-2007 on vabatahtlikult läände asunud 37 000-42 000 eestlast. Kui Eesti ajakirjandus suhtus XIX sajandi teisel poolel väljarändamisse valdavalt negatiivselt, siis alles XX sajandi alguses hakati väljarändamisse suhtuma mõistvalt. Eestist väljarändajad moodustasid oma uutes asupaikades väikeseid Eesti kogukondi, kus oli kõik sama nagu kodumaal: keel, usk, toit, kombed jne. Ka pärast II maailmasõda väljarännanud on moodustanud oma asukohamaades „väikeseid Eestisid“.
„Eesti Päevalehe“ ajakirjanik Rein Sikk tõdes, et mitte ainult Välis-Eesti paberlehtede tiraažid ja lugejaskond ei kahane, vaid sama toimub ka Eestis. Ajalehtede eelarved ei küüni tänaseni majanduskriisi eelsele tasemele. Paberajalehed on üha vähem uudisetoojad, sest uudiste voog jõuab inimesteni palju kiiremaid tänapäevaseid teid kaudu. Seda enam peaks ajalehtedes olema analüüsi. Rein Sikk pakkus välja uue termini „jobueestlased“, mis käib hilisväljarändajate kohta, kes uues asukohas minetanud teadlikult oma rahvuse. Selle ilmekaks näiteks on hiljutine uudis, et Brüsselis elavad paljud eestlased ei ole üldse huvitatud neile pakutavast eestikeelsest koolist. Paljud kohalolnud pidasid terminit „jobueestlane“ siiski liialdatult karmiks.
Vaado Sarapuu tunnustas kõrgelt Eesti pagulaste poolt loodud väärtusi. Need ei ole tulnud kergelt ja neid tuleb hoida. Üks oluline osa pagulaste poolt loodust on Välis-Eesti ajakirjandus. Ajaleht on ühendanud ühelt poolt eestlasi oma asukohamaal ja teiselt poolt eestlastest pagulasi kogu maailmas. Pagulaslehti on aastakümneid teinud suured asjatundjaid ja neil on olnud tänulik lugejaskond. Paberlehte hoides hoiame ka põlvkonda, kes harjunud seda lugema ja see on äärmiselt oluline. Kui Torontos 2001. aastal asutati veebileht, siis kardeti ka, et see sööb paberlehe ära. Veebilehte võib aga ka nii välja anda, et see toetab paberlehte. Torontos tuligi paberlehele just nii tellijaid juurde mitmesaja ringis. Pole eriti mõttekas üritada ühe universaalpagulaslehe väljaandmist, mida tehtaks Eestis. Praegu maailma eri paigus ilmuvad eestikeelsed lehed on oma pika ajaloo ja taustaga, mida tuleks hinnata. Pagulasväljaanded ei ole end Eesti sisepoliitikasse seganud. Ka Eestis poleks vaja tegeleda pagulaste poolt loodu ülevõtmisega, vaid pagulaskultuuri võiks selle asemel toetada. Soliidne oleks arvestada ka nende maade seadustega, kus pagulaseestlased asuvad. Torontos toimiv „Estonian World Review“ järgib Kanada seadusi. Siit näeb paljude maailmas ilmuvate eestikeelsete lehtede uudiseid, kuid see ei ole loodud nende lehtede ühendamiseks. Iga leht jääb ikka iseendaks ja võib omal valikul ülesse panna seda, mida vajalikuks peetakse.
Kahjuks jäid ära kaks kavandatud ettekannet: tervislikel põhjustel ei saanud kohale tulla hiljuti 70. sünnipäeva tähistanud tuntud telemees Mati Talvik ja ka ajakirja „Diplomaatia“ peatoimetaja ning „Postimehe“ kolumnist politoloogiadoktor Iivi Anna Masso. Sellegipoolest jäi sümpoosioniks kavandatud aega napiks, sest peale igat ettekannet oli sõnasoovijaid palju ja keskustelu elav. Aho Rebas pidi ajaloo- ja muudele teemadele veerenud juttu ikka ja jälle meediaküsimuste juurde tagasi juhtima.
Peep Pillak