Väliseestlased süüdistavad riiki inimõiguste rikkumises ja endi põhjuseta karistamises.
Tallinna kesklinnas kümne aasta eest kaks maja tagasi saanud ja neist kolm aastat tagasi ümber-asumiskahtluse tõttu ilma jäetud 78-aastane Ylo Puusepp otsib õigust Euroopa inimõiguste kohtust.
“Süüdistame riiki inimõiguste rikkumises, sest riik ei võimalda Eesti kohtus oma õigusi kaitsta ja et meid karistatakse selle eest, mida me pole teinud,” ütles Ylo Puusepa poeg Christian Puusepp. “Eesti riik ei anna meile lahendust ning asi käib nagu kuum kartul edasi-tagasi.”
Mai alguses Euroopa kohtusse esitatud mahukas kaebus on seal vastu võetud ning sellega tegeldakse. Peale õiguse jaluleseadmise nõuavad aastaküm-neid Austraalias elanud Puusepad kohtu kaudu riigilt rohkem kui 60 miljoni kroonist kahjuhüvitist. Just nii suureks hindavad nad kahju, mida on kandnud Eestisse naastes pärast varade tagastamist. “Me pole saanud siin oma vara soovi kohaselt hallata, samuti oleme aastate jooksul teinud suuri kulutusi oma tagastatud kinnistule,” selgitas Christian Puusepp.
1993. aastal otsustati Tallinna linnavolikogu otsusega Toompuiestee 13 kinnistu kahe majaga Puusepale tagastada. 1994. aastal saigi Austraalias elanud perekond vara tagasi ja kaks aastat hiljem naasis Ylo Puusepp Eestisse.
1997. aastal tegi riigikogu omandireformi aluste seadusesse Saksamaale 1941. aastal üm-berasunuid puudutava täienduse. Sellele toetudes, pärast kohtuprotsesse, kuulutati Puusepale vara tagastamine seadusvastaseks. Puusepad on aga veendunud, et kohus ei arvestanud arhiividokumente, mis tõestasid, et Ylo Puusepa isa ei olnud ümberasuja, vaid põgenik ja ei ole Eestisse jäänud vara eest kompensatsiooni saanud. Tõsi, ta küsis seda 1941. aastal, kuid Saksa riik ütles ära.
Puusepad on pärast kohtuotsuseid muretsenud üha uusi dokumente Saksamaa arhiividest ning oma õigusele kinnitusi leidnud. “Kogu asjaajamine on meile maksma läinud 75 000 eurot,” arvestas isa esindajana asju ajav Christian Puusepp. Temagi asus aastaid tagasi Eestisse elama, et aidata isal perekonna õiguste eest seista.
Nii Puusepa kui ka kümnete teiste sarnaste juhtumite puhul seisab lahenduse leidmine ka selle taga, et omandireformi aluste seaduse muudatus 1997. aastast, mis puudutas 1941. aastal Saksamaale ümberasunuid, on riigikohtu 2002. aasta sügisese otsuse põhjal põhiseaduse vastane. Riigikogu ja valitsus ei ole ligi kahe aasta jooksul suutnud kohtu otsust täita ja seadust põhiseadusega vastavusse viia.
Parts lisas, et valitsus on õiglaste lahenduste otsimise nimel konsulteerinud Saksamaa Liitvabariigiga ning hetkel töötab seaduseelnõu ettevalmistamise kallal rahandusministeerium.
“Riigikohtu otsust tuleb täita esimesel võimalusel ja mõistliku aja jooksul ning loodan, et enne aasta lõppu on lahendus olemas,” ütles Parts.
Ümberasujate staatus erinev
•• 1942. aasta veebruaris kehtestasid Saksa ametivõimud Balti ümberasujate kohta oma korra, kusjuures kedagi ei nimetatud ametlikult põgenikuks, kuid sisuliselt käsitleti ühtesid ümberasujatena ja teisi põgenikena. Selge vahe tegemiseks olid ümberasujate passid vastavalt tähistatud. Puuseppade pere passinumbrid näitavad nende kuulumist põgenike sekka.
•• Ümberasujapassidesse ei kantud märget vara mitte kompenseerimise kohta, kuid juhul, kui vara oli kompenseeritud, oli sellekohane märge ka passis. Puuseppade passides niisugust märget pole.
•• Martin Puusepa vara natsionaliseeriti Eestis kahel korral: 1940. ja 1952. aastal, Saksa okupatsiooni ajal vara tagastati.