Välismaa mainekas ülikool tekitas eesti noormehes pettumuse ja ta naasis kodumaale

Uku Lilleväli
Noorte hääl DELFI

Olen teadlik, et terve maailm on mulle avatud ja et võin eluga peale hakata, mida iganes soovin. Elanuks ma sajand varem, oleksid lood teisiti, sest toona ei osatud niivõrd hästi ette kujutada kõrgusi, kuhu pürgida, ja elu mitmekülgsust, millest ringi rännates aimu võib saada. Kuna nüüd on inimesed oma võimalustest teadlikumad, on ka ühiskonna poolt seatud ootused kõrgemad.

Juba väiksest peale arutleti, kes minust tulevikus küll saada võiks. Kasvasin suuremaks, käisin lasteaias ning kohustuslikus korras ka põhikoolis. Pärast eelnevat oli loogiline jätk minna gümnaasiumi, sest põhiharidusega on elus läbi lüüa keeruline. Aga mis edasi?

Pooleteise aasta eest polnud mul vähimatki aimu, millega peale kooli tegelema hakkan ja kust end leida võiksin. Olin alustanud õppimist gümnaasiumi viimases klassis ning sõbrad-sugulased hakkasid üha tihedamini pärima, mis mul edasi plaanis. Vastused muutusid päevaga: ühel hetkel otsustasin, et lähen kaitseväkke aega teenima, teisel tahtsin aga maakerale ringi peale teha. Vahepeal mõtlesin üldse, et võiks Austraaliasse tomateid korjama minna. Olin samasuguses olukorras nagu väga paljud eakaaslased: kätte oli jõudnud periood, kus pidi otsustama.

Mõtlesin, et olin oma kodulinnas veetnud juba 19 aastat ning kui ma kohe midagi ette ei võta, jääksin juba käidud rada sammuma veel mitmeks aastaks. Tundsin rutiini, mistõttu tahtsin oma ellu suuremat muutust. Õnneks polnud ma — erinevalt paljudest teistest — valikut tehes mingitki moodi survestatud: lähedased teadsid ja uskusid, et teen seda, mida õigeks pean.

Sügise lõpu poole hakkasin uurima võimalustest minna haridust omandama kodusest keskkonnast kaugemale. Mõtlesin, et välismaale õppima suundudes saaksin ringi reisida ning uues kohast tutvuda teistsuguse kultuuriga, samas ei läheks akadeemilises mõttes ühtegi aastat raisku. Pärast paaripäevaseid internetiotsinguid leidsin sobiva rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia õppeprogrammi prestiižses Taani Aarhusi Ülikoolis, kuhu kohe ka kandideerida otsustasin. See oli ka ainuke koht, kuhu paberid sisse viisin: mitte valituks osutumise korral oleksin aasta vabaks võtnud ja proovinud leida seda, mis minu jaoks see kõige-kõigem, millega edaspidi tegeleda soovinuks.

Eksamid sooritatud, keskkool väga heade tulemustega lõpetatud, vajalikud dokumendid saadetud. Vaikselt hakkasin harjuma mõttega, et sügisest olen täiesti teistsuguse elu ees. Mida aeg edasi, seda mõnusam tundus kodupaik, armsamaks muutusid inimesed ja üha rohkem hakkasin väärtustama oma senist elu. Vanemad inimesed võivad küll mõelda, et mis see ikka ära ole paar aastat kodust eemal õppida, aga noore 19-aastase mehehakatise jaoks, kes pole elu sees olnud kodu juurest eemal kauem kui 2 nädalat, tundus see terve igavikuna. Olin nö pea ees vette hüppamas, kuna teadsin, et kohe-kohe jätan kodumaale maha ilusa elu ning uues kohas pole mul ees ootamas ühtegi sõpra või isegi tuttavat, kellega oma mõtteid ja emotsioone jagada.

Lõpuks jõudiski kätte aeg teele asuda. Pärast hüvastijättu lähedastega olin 23. augustil jõudnud Kopenhaageni lennujaama, kust raske pagasiga Taani väikelinna Herningusse suundusin. Esimesed paar päeva olid kõige raskemad. Mõtlesin peas läbi kümneid ideid, kuidas Eestimaale naasta ja mida seal ette võtta. Pole siiani kindel, kas tegu oli reisiväsimuse või koduigatsusega, aga esialgu kahetsesin tehtud valikut.

Otsustasin uuele elule aga võimaluse anda ja ajapikku hakkasingi harjuma. Tutvusin paljude uute inimestega kogu maailmast, õppisin ala, mis mulle igati meeldis, ja sain kinnitust, et suudan iseseisvalt elades endaga toime tulla. Pole ju väga vigagi!

Kuid siiski. Algusest peale oli mul tunne, et Taani väikelinnaelu mulle ei istu. Tundsin, et kolm aastat seal viibimist ei tasunuks end ära. Ülikooli hea maine — ilutseb see juba aastaid maailma saja parima hulgas — varjutas õppeprogrammi lihtsuse. Aastate eest pidanuks ma imelikuks, kui kritiseerin midagi, mis liiga lihtne. Ajad on aga muutunud: teadsin, et hariduse pärast sinna ju läksingi. Linn oli väike ja tajusin, et eneseteostusvõimalused olid piiratud. Potentsiaali jäänuks nagu üle.

Tekkis tunne, et viibin seal üksnes akadeemilist kraadi tõendava diplomi pärast, millega oma CV-d täiendada. Olin teinud suure sammu „eduka“ elu suunas ja teadsin, et inimesed ootavad minult palju. Paraku aga tundsin, et ma polnud nii õnnelik kui võinuksin olla. Kõrghariduse omandamiseni oli jäänud veel omajagu aega, mistõttu pidin oma elu muutma. Sarnaselt viimase gümnaasiumiklassiga olin olukorras, kus oli tarvis otsustada. Pelgasin, et kui ma midagi ette ei võta, siis hiljem kahetsen.

Ja nii ma jõudsingi otsusele. Olin õppinud ühe semestri maailma mastaabis ühes vägagi uhkes ülikoolis, kust üsna pea Eestimaa poole lahkusin. Aga ma ei kahetse. Poleks ma sinna läinud, ei teaks praeguse hetkeni, millest oleksin ilma jäänud. Tunnen siiani, et muutusin iseseisvamaks ja sain kogemusi, mis kodumaale jäädes saamata jäänuks. Vaatamata mitmetele halvamaigulistele aspektidele tunnen, kuidas arenesin isiksusena.

Kõike seda soovitan kogeda ka kõigil teistel: välismaal õppimine paneb inimesi proovile. Kui mitte terveks kraadiõppeks, siis vähemalt semestriks või kaheks. See avardab mõttemaailma, tekitab kõrgemaid ambitsioone ning paneb suuremalt mõtlema ja mõistma. Mõistma maailma oma „karbikesest“ väljaspool ja nägema iseenda elust kaugemale. Tean, et välismaale suundumisega seotud valik viis mind ja viib ka teisi õigele teele ja tagab suure kogemustepagasi, millega lõpuks kodumaale naasta. Võimalusi on. Nüüd tuleb nendest vaid kinni haarata, et oleks, millest õppida, millega tulevast elu kujundada ja mida hiljem meenutada.