Harri Kivilo
Eesti Välisministeerium on ilmselt hiljuti avaldanud kuupäevata kirjutise pealkirjaga „Sagedamini esitatavad küsimused Eesti-Vene piirilepingutest”. Küsimuste ja selgitustega püütakse panna lugejaid arvama, et 18. veebruaril 2014 allkirjastatud leping ja selle sõlmimise kord pole mitte kuidagi vastuolus põhiseaduses määratuga. Olukord oleks kindlasti selgmaks saanud, kui oleks küsitud:
* miks peavad kõrgharidusega, ametivande andnud peaminister, välisminister, riigikogu väliskomisjoni esimees, Vabariigi President ja õiguskantsler end alandama niivõrd rumalaks, et nad peavad tühja kohta piirilepingus oluliseks turvalisust tagavaks Venemaa poolseks lubaduseks?
* miks kirjutati põhiseaduse §122 tõlgendamist võimaldavalt, kui tegeliku okupatsioonieelse olukorra kohaselt oleks tulnud kirjutada „Eesti ja Venemaa vaheline piir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ning Eesti ja Läti vaheline piir kahe välislepinguga.”
* miks tõde väänavalt tõlgendatakse §122 nagu augustis 1991 ei oleks taastatud selle riigi iseseisvust, mille piir Nõukogude Liiduga oli looduses demarkeeritud just nii, nagu on kirjutatud Tartu rahulepingu artiklis III?
* miks uue piiri lepinguga seonduvalt ei ole selgitajad üldse märganud, et leping vähendab Eesti riigi maa-ala ning millised tingimused oleks tulnud täita selleks, et maa-ala vähendamine oleks põhiseaduse kohane?
Eespool esitatud küsimuste vastamata jätmine kinnitab, et iseseisvuse taastajad – olles muust maailmast raudse eesriidega eraldatud 46 aastat - nõustusid täitma, vastuvaidlemata, oma läänes asuvate sõprade soovitusi ning pidama Nõukogude Liidu inimsusevastased kuriteod ajalooliseks paratamatuseks. Selle, ajaloolise paratamatuse põhimõtte kohaselt anti kõigile vägivaldselt loodud ENSV maa-alal elanud Nõukogude Liidu kodanikele tingimusteta alaline elamis- ja tööluba, loobuti nõudmast Vene Föderatsioonilt Nõukogude Liidu poolt tekitatud kahjude hüvitamist, nõustuti ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust eraldav kontrolljoon Eesti-Vene riigipiiriks seadustama, jätkati Eesti kulul siia genotsiidi eesmärgil saadetud Nõukogude Liidu kodanike laste venekeelsetes koolides õpetamist ning nende rahvusliku kultuuri viljelemiseks teatrite ja rahvamajade rahastamist ning vältima riiklikult tunnustamast ja tähistamast eestlaste tegemisi, mis võiksid venelaste rahvustunnet solvata.
Kelle algatusel ja kelle kaasteadmisel ning miks kõike eespool loetletut tehti? Miks on seda ajaloolise paratamatuse põhimõtte rakendamise põhjust kiivalt varjatud?
Kas tõesti mitte ükski tänaseni riigivõimu teostanud isik pole suutnud mõista, et rahvusvahelistel konventsioonidel põhinevate nõudmiste esitamisest loobumine väga selgelt toetab Venemaa väidet, et Eesti astus aastal 1940 vabatahtlikult Nõukogude Liitu.
Kui kaua saab eesti keel ja rahvus püsima jääda, kui riigivõim jätab tähistamata sündmused, mida eestlased oluliseks peavad - lihtsalt selle pärast, et see osale venelastest ei meeldi. Paljudes riikides ei rahasta riigivõim sisserändajate kultuuri viljelemist ning sisserändajail puudub enne kodakondsuse saamist õigus osaleda riigi ja kohalike omavalitsuste valimisel. Kas Eesti peab andma sellised õigused siia elama saadetud venelastele ja nende järglastele vaid selle pärast, et neil olid aastatel 1945-1991 valitseja ja eestlastelt vene keele oskamist nõudvad õigused?
Kas tõesti peab riigivõim edasi varjama, miks Eestit on üle 20 aasta valitsetud, kui ajaloolise paratamatuse tõttu tekkinud riiki - ilma selle põhimõtte kasutamisele võtjate tegevust hindamata?
Harri Kivilo
