Balti riikide küsimus polnud lääne jõudude aktuaalses päevakorras
Aktiivse ja süstemaatilise välisvõitluse rakendamine oli sõjajärgse geopoliitlise reaalsuse ja poliitiliste takistuste ohver. “Estonian Foreign Policy at the Cross-Roads” (E. Medijainen, V.Made toim., 2002) käsitleb olukorda järgnevalt:
Teise maailma sõja lõpul Eesti, Läti ja Leedu saatus tundus olevat lõplik. Nad olid N. Liidu poolt okupeeritud ja osa kommunismiimpeeriumi territooriumist. Hävitatud olid nad riikidena ning midagi ei pakkunud lootust uueks tulevikuks. Balti “probleemi” tegelikkuse kadumine oli ainult aja küsimus. Balti diplomaadid, kes jäid eksiili peale juunit 1940 olid hakanud vananema ning nende järeltulijaid ei saavutanud asukohamaade tunnistust de facto eksisteerivate valitsuste esindajatena. (Lääneriikide jätkuv tunnistus de jure hõlmas Eesti, Läti ja Leedu riikide, mitte valitsuste kontinuiteeti illegaalse annektsiooni olukorras. Toim.)
Seitsmekümnendate aastate keskpaigaks suurem osa Balti riikide esindustest Euroopas ja Lõuna-Ameerikas olid sunnitud uksi sulgema rahaliste ja poliitiliste raskuste tõttu. Ainult Ameerika Ühendriikides jätkasid oma tegevust Leedu ja Läti saatkonnad ning Eesti peakonsulaat kuni nende riikide iseseisvuste taastamiseni 1991.a. (1959.a. alates, kui endine EV diplomaat Johannes Markus aktsepteeriti Kanada poolt aupeakonsulina ning 1971.a., kui tema järeltulija aupeakonsul Ilmar Heinsoo asus Kanada nõusolekuga positsioonile tegutses EV esindus kuni 1991.a. taasiseseisvumiseni samuti Kanadas. See oli sihikindel ja konkreetne osa Kanada annekteerimise “mittetunnustamise” poliitikast. Toim.)
50-ndate aastate alul loodi asukohamaades keskorganisatsioonid. Need hõlmasid kohalikke eesti seltse, ringe ja kodusid. Uutes asukohamaades nad selgitasid kohalikele ühiskondadele oma kogemuste ja teadmiste varal kommunismi olemust, tegusid ja ohte.
Suuremad keskorganisatsioonid (siis Australia Eesti Seltside Liit, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Inglismaa Eestlaste Ühing, Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Rootsi Eestlaste Esindus) pidasid vajalikuks luua koordineeriv kogu ülemaailmses ulatuses. Tolleaegne liikmesorganisatsioonide esindatus ÜEKNi plenaaristungitel jälgis eesti kogukondade erinevaid suurusi asukohamaades. ÜEKN-i rajamisel olid siis esindatud kolm kõige suuremat organisatsiooni Kanadas, Rootsis ja USA-s, kolm keskmist Inglismaal, Saksamaal, Austraalias ning kolm väikest Belgias, Prantsusmaal ja Lõuna-Aafrikas.
Nii pandi alus Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule, mis rajati 1955.a. asukohaga USA-s. Peale ülalmainitute kuuluvad organisatsiooni 2007.a. seisuga veel Leedu, Läti, Ukraina ja Tšehhi Vabariigi eesti keskorganisatsioonid.
ÜEKN-il kujunesid tihedad sidemed Eesti Vabariigi veel eksisteerivate välisesindustega. ÜEKN registreeriti ametlikuks 1982.a. mittetulundusühinguna aitamaks säilitada eesti kultuuri ja edendada haridust.
