Pilvi Salmin

Kui Eesti 1. mail 2004. a Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks sai, oli see Eesti rahvale tähtis päev. Tähendas see ju meie riigile julgeolekut ja majanduslikku stabiilsust, sest vaevalt keegi julgeb EL’i liiget rünnata, rääkimata siis liikmete omavahelisest tülitsemisest – Euroopa Liit on tugev liit, milles olevad riigid on nagu parimad sõbrad.

Lisaks väitsid ajalehed, et „EL tähendab suuremat stabiilsust pea kõigis eluvaldkondades alates kaupade ja teenuste hindadest ning lõpetades palkade kasvuga“ ning „Äkiliste hinnatõusude lõpule aitab kaasa aktiivne turujärelevalve, mis välistab kartellid. Suuremal turul toimiv tugevam konkurents raskendab monopolide teket ning paljud kaubad on tänu sellele saadaval õiglase hinnaga“ ning ärgem unustage: „ELi eelarvest hakkab Eesti saama raha eelkõige põllumajanduse toetamiseks, ääremaade, infrastruktuuri ning maaelu arendamiseks.“

Tuletame meelde, et Euroopa Liiduga liitumise eel avati ja suleti Eestis pidevalt mingisuguseid peatükke. Kord juhtus nii, et samaaegselt suleti koguni 4 peatükki – see oli suur pidupäev. Kõik riigid kiitsid meid, surusid kätt, patsutasid õlale ja Eesti lipp lehvis uhkemalt kui kunagi varem.

Kokku oli peatükke 31 ja need sisaldasid endas rohkem kui 83 000 õiguslikku dokumenti: määruseid, käskkirju, regulatsioone, kohustusi jne. Peatüki sulgemine tähendas alati seda, et Eesti aktsepteerib kuulekalt ja suuremas osas vastu vaidlemata Euroopa Liitu astumise tingimusi, nullides ära oma senised normaalsed terve mõistusega tehtud seadused.

Peatükid puudutasid bürokraatiat, põllumajandust, kalandust, energeetikat, töötajate ja kapitali liikumisvabadust, majandus-, raha-, transpordi- , konkurentsi-, välis- ja sisepoliitikat, haridust, kultuuri ning palju-palju muud.

Teadjamad räägivad, et olemas on ka peatükk nr. 32, mis on salajane. Väidevalt kannab see pealkirja: „Suveräänse riigi likvideerimine“ ning sisaldab endas Jean Monnet filosoofiat ja põhiteese.

Kes on see salapärane Jean Monnet?

Tegemist on mehega, keda peetakse Euroopa Liidu isaks, nn „Euroopa Projekti“ ideoloogia rajajaks. Eestikeelne Wikipedia kirjutab sellest mehest järgmiselt :

„Jean Omer Marie Gabriel Monnet (9. november 1888 – 16. märts 1979) oli prantsuse poliitik ja ärimees. Monnet oli tuntud konjakitööstur ning huvitus äärmiselt aktiivselt Euroopa majanduse integreerimisest. Juba Esimese maailmasõja ajal koordineeris ta Antandi riikide vahelist majanduskoostööd ning valiti 1919 Rahvasteliidu aseesimeheks. Teise maailmasõja ajal arendas ta majanduskoostööd USA-s ning naasis hiljem kodumaale, töötades aastaid valitsuse nõunikuna. Tema initsiatiivil loodi 1950. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis oli Euroopa Liidu eelkäijaks.“

Kuulsaks on saanud Jean Monnet kiri sõbrale, mis kannab daatumit 30. aprill 1952. a (eestikeelne tõlge originaalversiooni järgselt):

‘Europe’s nations should be guided towards the super-state without their people understanding what is happening. This can be accomplished by successive steps, each disguised as having an economic purpose, but which will eventually and irreversibly lead to federation.’

„Euroopa rahvaid tuleb juhtida super-riigi suunas nõnda, et inimesed ise ei taipa, mis toimumas on. Seda on võimalik saavutada sammhaaval liikudes, maskeerides igat sammu majandusliku vajalikkusega, mis viib lõpuks ja pöördumatult föderatsioonini.“

Miks on vaja inimesi salaja kuhugi juhtida? Kas on mingid kurjad plaanid? Et Euroopa Liidu tänased tipp-poliitikud pole 33 aastat tagasi surnud Jean Monnet’d unustanud, on selgesti näha Euroopa komisjoni esimehe Barroso ja meie oma Ansipi viimaste nädalate sõnavõttudest:

12. septembril 2012: Euroopa Liit peab majanduslikust ja poliitilisest kriisist väljumiseks arenema «rahvusriikide föderatsiooniks», ütles Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso täna.

Barroso sõnul on EL-i «poliitilisel silmapiiril» teatud mõttes «Euroopa Ühendriigid» ning ta toonitas, et on vaja «jagada suveräänsust sellisel viisil, et iga riik ja iga kodanik saab oma saatust paremini kontrollida». Barroso lisas, et föderatsiooni loomine nõuaks EL-i liikmesriikidelt «lõpuks uut lepet».

13. septembril 2012: Ansip: «Kindlasti selline föderaliseerumine on Eesti huvides. Kõik peavad oma riigi rahanduse korras hoidma, kõik teavad kehtestatud reegleid. /…/ Sellise rahvusriikide õiguste piiramisega oleme meie kindlasti nõus,» lausus peaminister. Küsimus, kas need lepped on nii kaalukad, et Eestil oleks vaja referendumil uuesti rahva arvamust küsida, see on peaministri sõnul diskussiooni objekt.

TULEKUL ON UUS RAHAREFORM, SEST EURO ON VAID AJUTINE VALUUTA

Euroraha loodi vaid ühel eesmärgil: Rahvusriikide valuutade likvideerimiseks või endasse imemiseks. Tegemist on nn sammuga Euroopa Föderaliseerumise suunas. Hetkel on euro kasutusele võtnud juba 17 riiki 27-st Euroopa Liidu liikmesriigist. Näiteks Eesti loobus kroonist, Austria šillingist, Belgia frankist, Holland guldenist, Soome margast, Prantsusmaa frankist, Saksamaa margast, Iirimaa naelast, Luksemburg frankist, Portugal eskuudost, Itaalia liirist, Hispaania peseetast, Kreeka drahmist, Sloveenia talaarist, Küpros naelast, Malta liirist ja Slovakkia kroonist.

Uus valuuta, mis pärast EURO kokku kukkumist (või kukutamist) kasutusele võetakse, on nn SmartMoney (Nutiraha) ehk täielikult elektrooniline valuuta. Lõpp tehakse igasugusele sularahaga arveldamisele. Esirinnas on Itaalia, kes juba 1. jaanuarist 2013 keelab ära sularahatehingud, mis on suuremad kui 50 eurot. Ja ilmselt juba järgmise aasta teises kvartalis karmistatakse seda seadust veelgi: lubatakse ainult kuni 5 euroseid sularahatehinguid.

MIKS EESTI RIIK OMA RAHVAST EI HOOLI?

Taustsüsteemi teadmata jääb Eesti poliitikutest ja uudistest tihti mulje, et meid valitsevad kas purulollid või reaalsustaju kaotanud inimesed, sest miks muidu võtavad nad vastu nii inimvaenulikke seadusi ja räägivad telekas kui raadios süüdimatu ilmega jaburusi?

Tegelikult läheb kõik plaanide kohaselt. Jean Monnet plaanide kohaselt. Eesti Vabariik on kaaperdatud, seda juhivad marionetid, kes esindavad Jean Monnet ideesid, mitte Eesti rahvast.

Paari aasta pärast alustatakse Euroopas inimeste kiibistamist. See lihtsustab elektroonilise raha kasutamist, sest pangakaarte ega isikutunnistust pole siis enam vaja kaasas kanda. Ennekõike aga tähendab see seda, et lõpuks ometi saab inimene võrdseks kasside ja koertega, sest meil kõigil on siis ühesugune kiip.

Seda ei osanud isegi Gustav Suits ette näha.

Märkmed: