Meie valitsemispoliitika sisuks on ajapikku kujunenud ellujäämiskursus nimega vabaturumajandus. Selle najal luuakse illusioon turu ja sealt edasi ulatuvalt ühiskonna protsesside isekulgemisest. Seega jääbki üle vaid valitseda sest isekulgevaid protsesse ei saa ega polegi tarvis juhtida. Juhtimisest loobumine ei tähenda aga seda, et keegi teine kõrgemalt juhtimisheierarhia tasandilt seda läbi pühakirjatekstide või euronormide ei teostaks.
Lähimal vaatluses aga selgub et ei eksisteeri ei vabaturgu ega turusuhetel baseeruvat majandust. Tuletagem siinkohal meelde, et turumajandus pidavat olema ikka see majandus, kus hinna kujunemine toimub nõudmise-pakkumise suhte tulemusena, kuid reaalsuses see ei toimi. Näitena elektrihinna tõstmisel ei küsinud hinna tõstja mitte kordagi kas tarbijale on hind jõukohane. Sama seis on ka poodi minnes, kus müüjal puuduvad igasugused volitused hinna määramiseks tarbijaga vestluse käigus. Seega hinna määrajaks on turgu haldavad spekulandid ja nende valitsemise tagamiseks on võimutasand loonud ka vastav seadusandluse. Seda kõike õpetatakse aga nimetama demokraatiaks, millel pole aga mitte vähematki seost rahva soovidega.
Sellises keskkonnas kasvanud inimene on invaliid, kelle tegevus on manipuleeritav ja ostetav reklaamipinna suuruse kaudu kuni selleni, et ta muutub läbi selle ohtlikuks nii endale kui teistele, sest reaalsustaju kipub sellisel isendil puuduma. Hiljem on selline inimtüüp vallutanud ka võimutasandi ja pälvinud rahva poolehoiu. Seega ei saagi poliitiku stereotüüp eriti palju multifilmikangelaste või Ototriinu sterereotüübist erineda. Sellist juhti iseloomustab sootunnuste puudumine, süüdimatus, vastutusvõime puudumine ja seosetu jutu ajamine- sealt edasi kandub stereotüüp juba ühiskonda. Sellise sotsiokultuuriliste stereotüüpide levikut kinnitab ka lapsjuhtide rohkus ja ülistamine. Juhtimise mõiste riigitasandil taandub aga vaid tuletõrjuja kombel rahavoogude suunamisele.
Eelnev tekitab aga küsimuse, kas tõesti neljateist miljardi aasta evolutsiooni eemärgiks on olnud luua isend, kes on ohtlik ise enda populatsioonile, kelle tegevuse või tegevusetuse tulemusena peavad populatsiooni liikmed maha jätma enda kodu, maa ja kodumaa ? Või kas meie võimutasandi laeks on formeerida inimene ja sellele vastav ühiksond, kelle maailmavaate laeks on käitumine vaid loomalike instinktidest lähtuvalt? Kõik ikka selleks, et võimutasand saaks suhestuda ühiskonda nagu koerapidaja enda koera ja koera ülesandeks on valitsejate ees alandlikult saba liputada või endale uus peremees otsida.
Vastavalt sellele stereotüüpsuhtele formeerub suhe võimu ja pööbli vahel ja sealt edasi on formeeritud ka meie koolisüsteem, kelle eesmärgiks on koolitada (ärge unustage et kool on tuletis sõnast kooletama) vaid kuulekat ja alandlikku orja, keda on lihtne juhtida ja kes tarbiks võimalikult palju nagu tarbijaühiskond seda nõuab. Seega ei kujunda meie ülikoolid meie tulevikku. Nende ülesandeks on rahakraanide kinnikeeramise hirmus tarbijaühiskonna loomisel vaid võimule teed sillutada, mitte olla ise arengusuuna näitaja. Nagu on näha, siis see distantseerib ülikoole kohalike probleemide lahendamisest, sest mida kõrgemale võimuhierahri struktuurile sa alluda suudad seda suurem papp ja tunnustus sulle sülle kukub. Pööbli tunnustust ei vaja aga keegi. Seega pole kohalike probleemidega vajagi tegeleda ning kokkuhoitud ressursi saab suunata rahvusvaheliste pankade päästeoperatsioonidesse ja uute asumaade vallutusretkedesse. Lähtuvalt looduslikust tasakaaluprintsiibist, mis kehtib ka ühiskonnas, on ühe õnn aga teise õnnetus ja seda õigustatakse demokraatiaga. Meie võimule tuleb anda selle eest auraha, näidata telekast ja selle kaudu saab meie pööbel aru, et meie riik on õigel teel ning milliseid stereotüüpe tuleb matkida.
Koole kasutatakse sellises ühiskonnas peamiselt vastavate reflektoorsete automatismide kinnistamiseks, mille kaudu pannakse paika stereotüübid kuidas mingit olukorda lahendada või aru saada. See tähendab, et kui mõni rahvusvaheline teadlane või guuru turumajanduse ülistamisel ulguma hakkab, siis uluvad ka kohapealsed hundid samas taktis ja täpselt nii palju kui see kõrgemale võimule kasulik on kuid täpselt niipalju, et see temalt meediaaega ja sellest tulenevat kuulsust ei rööviks.
Kapitalihuvidel baseeruvale ühiskonnale pole kasulik et tema rahvas oleks hästi haritud või hästi varustatud. Hästi varustada rahvast- pole vaja selleks, et see lööb hinnad alla ja vähendab kasumimarginaale. Hästi haritud rahvast – pole vaja ka selleks, et see tõstab palku ja kasvab teadlikust palgatõusu nõuda. Pealegi toob haritud kaadri olemasolu kaasa juhtimiskulude kasvu. Kahjulik on ka see, et rahvas omaks ettekujutust helgest tulevikust – sest see asendab kapitali huvid patriootlike huvidega ning sunnib võimu valitsemise asemele protsesse juhtima. Kapitalihuvide kohaselt peab ühiskond elama toimetuleku ja ellujäämisekursuse programmi alusel ning see suurendab kasumivõimalusi, sest rahvaga ei peagi kasumeid jagama. Veelgi parem kui anda rahvale teadmised, mis ei võimaldaks seda isegi nõuda ja see on meie ülikoolide ülesanne. Ülikoolid on aga sellega suurepäraselt hakkama saanud, sest on üliõpilased tänavarahustustest ja ka arengutest eelmale suutnud hoida ja see kindlustab võimu, kuid ei taga ka adekvaatset põlvkonnavahetust võimutasandil. Et rahvas ei saaks võimu kõige eelneva eest vastutusele võtta tuleb liituda erinevate rahvusvaheliste liitudega et kohalik võim saaks viidata sellele, et käsud tulevad rahvale hoomamatust kõrgusest ja kaugusest. Keskajal täitis seda eesmärki piiblikord, nõuka ajal nõukogude võim ja praegu euronormid. Allakäik muutub sellises olukorras aga paratamatuseks, sest võimaldab võimud vastutusest distantseeruda. Kuni selleni et võimul katkevad seosed reaalse olukorraga ja seega puudub ka vastutusvõime.
Inimene tuleb selles ühiskonnas dreseerida eksisteerima mitte ühiskonna vaid orjapidaja hüvanguks – selle paremaks korraldamiseks tuleb luua ka vastavad riiklikud ametkonnad. Inimest on kapitalile vaja vaid kui intellektuaalse või materiaalset toorainet või kui kapitali teenindajat. Et olukord veel segasem oleks tuleb eraldada teineteisest kaks mõistet - tööd tegema ja raha teenima. See võimaldab omakorda legaliseerida varastamise eriti suurtes kogustes enda liigikaaslaste tagant ilma et ühiskonna moraalitõkendid toimima hakkaksid. Selle soodustamiseks tuleb aga võrdsete võimaluste ideaal asendada piiramatu rikastumisvõimaluse ideaaliga, mis teistpidi on kaasa toonud vaid vaesumise, sest primitiivühiskond võimaldab rikastumist vaid kellegi vaesumise arvelt. Rikkus tähendab selles ühiskonnas võimu ja võim ütleb mida keegi peab tegema. Veel parem kui ta näitab pööblile selle kohta pühakirjateksti ja selle kaudu saab rahvas aru, et tegemist on õige asjaga, unustades et võim ilma intellektita on aga enesetapp mistahes populatsioonile.
Kõige suuremaks vanglaks selles ühiskonnas saab on hirm. Hirm selle ees, mida teised asjast arvavad. Seega saavutab eliit võimu läbi selle et määratleb ära ühiksondlikud normid, mis on hea mis on halb, mis on moraalne ja mis ebamoraalne, mis on mõistlik, mis on mittemõistlik, mis on võimalik ja mis on võimatu. Nende mõisteruumide ümber luuakse mugavustsoon. Kui inimene elab nende põhimõtete , väljaütlemiste, veendusmuste ja mõttemaailma mugavustsoonis siis võim ei tülita teda, sest seda inimest peetakse normaaleks inimeseks. Kui aga inimene väljub nendest seaduspärasustest ja hakkab väljendama enda unikaalsust ja loovust siis ta saab tunda võimu pahameelt. Sellised normid on nagu nakkushaigus ja kui sa haigestunud veel ei ole siis oled sa ebanormaalne. Nii luuaksegi piiratud teadmiste ja piiratud sooritusvõimega invaliidühiskond, mis ei ole võimeline lahendama isegi enda tööhõive, majanduse, meditsiini ja sootsiaalprobleeme. Kui aga veelgi täpsem olla siis öeldakse selle kohta et neid probleeme ei eksisteeri. Sest nende probleemide tuvastamine ei mahu kehtivate normide hulka, kuni selleni, et hakatakse süsteemselt eirama reaalset olukorda. See viib kihistumiseni ühiskonna kõikidel tasanditel ja väljendub süsteemses kriisis. Kihistumine aga toimub kõikidel ühiskonna tasanditel teadmiste, majanduse, meditsiini ja sotsiaalprobleemide valdkonnas. Võimutasandi ülesandeks jääb sellise olukorras vaid märja liiva puudumise probleemi lahendamine ühiskonnas nagu lasteaiale kohane ja ta pälvib selle eest ühiskonna heakskiidu. Kui veel edasi mõelda, siis oleme jõudnud olukorda kus turvafirmade ja hiljem sõjaväe ülesandeks saab olema rikaste, tarkade ja ilusate kaitsmine vaeste eest. Kuid ka sõjast kujundatakse sellisel olukorras äri, mille mahamüümisega tegelevad nii kaitse, majandus kui kultuuriministeerium. Meedia aga kuvab seda tsirkust ellujäämiskursusena edasi, sest rahvuslik kriis on meedias pidusööma aeg.
