29. jaanuaril suri Torontos ajakirjanik ja tõlkekirjanik Valli Voitk, neiuna Alun. Oma kooliõpingud lõpetas Tallinnas Prantsuse Lütseumis, misjärel täiendas end Pariisis Alliance Francais'i prantsuse keele kursustel; hiljem õppis Lundi ülikoolis Rootsis ja Toronto ülikoolis Kanadas.

Naastes Eestisse, töötas ta Tallinnas ajalehe „Vaba Maa“ toimetuse liikmena ja abiellus ajakirjanik-kirjanik Evald J. Voitkiga. Kui Eestile saabusid rasked ajad, põgenesid Voitkid 1943. aastal Soome, sealt järgmisel aastal edasi Rootsi, 1953.a. edasi Kanadasse, kus ta töötas 17 aastat advokaadi abina. Abielupaaril sündisid Torontos tütar Inger ja poeg Andrus, tütrest sai ajakirjanik ja pojast nimekas kirurg Kanadas. Valli Voitkist sai vanaema, kel on kaheksa lapselast.
Nooruses oli ta unistanud kirjaniku karjäärist ja ta on kirjutanud mõnigaid novelle, mis ilmusid „Loomingus“ ja teistes ajakirjades. Torontos jätkas tööd tõlkekirjanikuna, tõlkides Somerset Maugham’i „Vahe tera“ (The Razor Edge) ja Daphne DuMaurier’i „Rebecca“. Ta tõlkis ka Eesti Rahvusteatrile 1958—1976 viisteist näidendit, oli väga lähedane teatriloomingule, kirjutades teatriarvustusi; vahepeal on andnud keelekursusi Rootsis ja Kanadas. Kui Ilmar Külvet lahkus „Ameerika Hääle“ juurde, tuli Valli Voitk lehe juurde toimetajana tööle, püsides sel kohal, kuni pidi lahkuma tervise halvenemise tõttu.

„Vaba Eestlase“ toimetajana jätkas kirjandusteoste tõlkimist, kus üheks suuremaks järjejutuks oli F. Forsythe'i romaan „The Day of the Jackal“. Kirjanduslikud on olnud Valli Voitki reisikirjad, mida ta tegi Eesti PEN-Klubi ametliku delegaadina PEN'i rahvusvahelisel kongressil Madeiral. Üheksa aastat oli V. Voitk „Vabadusraadio“ korrespondendiks Kanadas.

V. Voitk oli suure eruditsiooniga isiksusena ergas ja süvenenud kultuurielu vaatleja, kelle huviringis oli kirjandus, filmid ja teater. Kuni oma elupäevade lõpuni püüdis ta olla kontaktis muutuva maailmaga ja jälgida selle arengut.

Valli Voitki leina- ja matusetalitus peeti laupäeval, 1. veebruaril Vana-Andrese kirikus, kus leinatalituse pidas praost Tiit Tralla, kes oma sõnavõtus meenutas lahkunu elu ja elutööd. Järelhüüde lausus pojatütar Urve Voitk, kes meenutas vanaema juures külaskäimist ja tegevust; vanaema puhkusereise Bermuudasse või tütre Ingeri juurde Calgarysse. Eriti meeldisid talle teatrireisid Stratfordi.

„Vaba Eestlase“ pere poolt ütles järelhüüde Tõnis Laar, märkides suurt töökoormust, mis oli kaks korda nädalas ilmuva lehe juures. Seal olnud kaasaegsed kolleegid on juba enamuses lahkunud.

Valli Voitk oli suure teatrihuviga vaimuinimene, keda Erika Veskimets hindas kultuurikandjana, kirjandusteadlasena, ajakirjanikuna, kriitiku ja teatrisõbrana. Lõpetas sõnavõtu R. Tagore sõnadega: „Nüüd olen loa saanud minna puhkusele / jätke mind Jumalaga mu sõbrad / Teen kummarduse teile kõigile ja tee / on mul jalge all / Sel mu lahkumise hetkel soovige / mulle õnne mu sõbrad / Taevas punab koit ja rada mu ees / Paistab kaunis.“

Märkmed: