"Tõenäoliselt ei kirjeldaks ma situatsiooni, mis eelmise sajandi 70ndatel valitses, täna teistmoodi, kui popmuusikaraamat seda teeb. Raamat kirjeldab olukorda just sellina, nagu see toona oli," ütleb 35 aastat tagasi ilmunud ja otsekohe kultusteoseks saanud popmuusikajalooraamatu autor. "Mulle on ette heidetud, et ma pole pungile piisavalt palju tähelepanu pööranud, aga neile kritiseerijatele olen alati öelnud, et ei Volkonskit oma ansambliga Propeller ega ka kedagi teist polnud siis veel olemas. Nii sain ma sel hetkel kirjutada vaid sellest, mida ma tol hetkel teadsin. Kui mõni prohvetliku ettenägemisega inimene oleks öelnud, et pungil on suur tulevik, oleks see kindlasti väärinud suuremat tähelepanu," tunnistab vanameistrist homne juubilar.
."Ma ei mäleta, et "Popmuusikast" avaldamisega oleks olnud mingeid probleeme.
Probleemid tekkisid siis, kui lätlased tahtsid selle läti keelde tõlkida. Selle peale kosteti, et te võite ainult unistada, et see ilmuks läti või vene keeles. Tänu sellele, et me Moskvast sedavõrd kaugel olime, ei tuntud meie vastu väga suurt huvi," usub vanameister. "Sest näiteks enne "Popmuusikast" andsin ma välja raamatu džässist ning kui ka Leningradis üritati seda välja anda, tõmmati sellele kohe kriips peale. Ka Uno Naissool, meie suurel džässifanaatikul, lõigati n.-ö. juur ära ja just tänu sellele hakkas ta otsima oma rada. Kui ma tollase kultuuriministri asetäitja käest küsisin, kas nüüd on džäss keelatud, vastas ta, et mitte midagi pole keelatud, vaid mõned asjad on põlu alla pandud," tõdeb Valter Ojakäär, et Nõukogude Liidus polnud kunagi kindel, mis homne päev toob.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
"Ainuke põhjus ennast heliloojaks nimetada on see, et ma olen kirjutanud ühe ooperi, "Kuningal on külm"," jääb teenekas juubilar oma loomingust rääkides tagasihoidlikuks. "Kui ma seda poleks teinud, kes ma siis oleks olnud. Sest tänaste superstaaride pagasis on kaks-, kolm-, või isegi nelisada laulu. Aga need inimesed on alles paarikümneaastased, seega nendega võistelda on ikka väga raske," on helilooja laulude loomisest oma sõnul täielikult loobunud.Heliloojast Pärnu aukodanik
Valter Ojakäär on sündinud 10. märtsil 1923. aastal Pärnus.
1956. aastal astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassi. Aastatel 1964–1967 ja 1975–1980 töötas samas levimuusikaajaloo- ja orkestratsiooniõppejõuna.
Mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis ning tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.
Ta on kirjutanud hulga levilaule, millest tuntumatena olgu nimetatud "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" (kuulus 2004. a. laulupeo kavva), "Meeletu maailm", "Olematu laul" jt.
Ojakäär koostas aastaid ilmunud laulikutesarja "Laulge kaasa!" ja on avaldanud levimuusikaalaseid raamatud "Džässmuusika" (1966), "Popmuusikast" (1978), "Vaibunud viiside kaja" (1999), "Sirp ja saksofon" (2008).
