Kõik see traagika on läbi põimitud tavapärasest poliitilisest võitlusest. Kes on süüdi, kes tuleks ametist lahti lasta või kes peaks ise tagasi astuma?
Vaene Eesti
Seekordne reostus olevat Eesti kõigi aegade suurim. Niisuguse õnnetusega võitlemiseks on meie riigil liiga vähe vahendeid.
Vajaliku varustuse soetamiseks peaks kümne aasta jooksul kulutama 1,5 miljardit krooni. Eesti piirivalve seire pole tasemel ja seda kasutavad laevnikud ära. Naftareostuse tõrjeks mõeldud laev EVA-316 teeb alles katsesõite. Sel korral poleks sellest laevast abi olnudki, sest reostus avastati rannas, mitte merel.
Kunagi oli Eestil mereinspektsioon, mis ühendati keskkonnainspektsiooniga. Pidevalt otsitakse ju raha kokkuhoidmise võimalusi. Paraku kaasneb sellega nii mõnigi kord töövõime vähenemine.
Õlitõrje rahastamiseks tahetakse luua vastav fond. Loogiline oleks, et sinna annaksid raha võimalikud reostajad ja mitte tavalised maksumaksjad. Kellelt ja kui palju võtta, selles pole valitsuses veel kokkuleppele jõutud. On ju naftatransiit Eesti jaoks oluline sissetulekuallikas ja lisamaksu kehtestamine võib tulu vähendada.
Salapärane faks
Kui rahvas teadis kogu aeg, et reostajat otsitakse, siis järsku selgus, et Libeeria lipu all sõitva tankeri Flawless kapten oli faksi teel Eesti merepäästekeskusele teatanud poolteise tonni masuudi sattumisest laeva tekile. Peaminister Andrus Ansip sai sellest teada ühe oma tuttava käest ja mitte ametlikke kanaleid pidi.
Tavaliselt ennast väga hästi talitsev peaminister oli pressikonverentsil silmanähtavalt vihane. Keskkonnaminister Villu Reiljanil ja siseminister Kalle Laanetil võimalike vastutajatena polnud ka mingit põhjust rõõmsat nägu teha. Kumb neist süüdi peaks olema, seda alles arutatakse.
Peaminister pole suu peale kukkunud. „Kui info tuli, oleks pidanud õnnetuspaigale minema kas või aerupaadiga,” on ta öelnud. „Keegi pani selle panni alla või jättis läbi lugemata.”
Opositsiooni võimalus
Opositsioon teeb praegu seda, mida opositsioon tegema peab – kritiseerib valitsust. Nõutakse, et peaminister võtaks kaasvastutuse nii reostuse saamatu likvideerimise kui ka asjaolude varjamise eest. Muidugi nõutakse süüdi olevate ministrite tagandamist.
Eelkõige näidatakse näpuga Villu Reiljanile. „Kui seitse aastat ametis olnud minister leiab, et asjad pole tema valitsemisalas korras, siis ta kritiseerib iseennast,” ütles Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas.
Peaminister arvab siiski, et kõige suurem süü on reostuse tekitajal. Kas ametnike eksimused on nii suured, et mõni minister peaks selle pärast tagasi astuma, saab selgeks pärast juurdluse lõppu. Üks ametnik olevat näiteks lootnud, et tuul viib nafta Eesti asemel Soome randa…
Praegu on kahtlusaluseid laevu tervelt 15. Kui peaks selguma, et peasüüdlaseks tembeldatud Flawless ei olegi Eesti ranna rikkumise põhjuseks, kas ka siis on ametnikud süüdi info tähelepanuta jätmises?
Paistab, et see lugu jätkub veel kaua aega pärast reostuse likvideerimist. Selle artikli kirjutamise ajal tuli värske teade – Eesti peab võib-olla kahjutasu maksma, sest Flawlessi omanikfirma aktsiad langesid pärast laeva süüdistamist.
Jälle president
Veel poliitikast. Kui päästetööd juba käisid, sõitsid olukorraga tutvuma president Arnold Rüütel ja keskkonnaminister Villu Reiljan. Mõne ajakirjaniku sõnastuses võttis minister presidendi kaasa. Kirjutatakse, et president püüdis õnnetuskohal käimisega oma kõikumalöönud mainet taastada. Arvamusküsitlused näitavad siiski, et Kadrioru lossiskandaal on presidendi populaarsust rahva silmis hoopis tõstnud.
Eesti Looduskaitse Seltsi kunagise esimehena peaks Arnold Rüütel ju looduse vastu huvi tundma. Kõrgetel riigitegelastel üle maailma on kombeks õnnetuskohtades isiklikult kohal käia. Kui mõni seda ei tee, siis järgnevad rängad süüdistused. Meil on vastupidi. Ilmselt on selles oma osa peatselt saabuvatel presidendivalimistel.
