Eestlased, kes elasid üle märtsipommitamise, ei saa seda kunagi unustada. Rahvana ei saa me ka seda andeks anda. Ajalugu seletab, et jaanuaris 1944 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni Saksa sõjaväkke, kuna Eestit ähvardas uus nõukogude okupatsioon. Mõne nädalaga lisandus varem Saksa väes teeninud 20.000 eestlasele veel 38.000 meest. Neist moodustati kuus piirikaitserügementi. Veebruari keskel algasid võitlused Narva pärast, olukord kujunes kohe kriitiliseks. Punaarmee dessante suudeti alul peatada, heitlustes Merekülas, Auveres ja Narva all oli väljapaistev osa eestlastest sõduritel. Kaitsti iga hinna eest kallist kodumaa pinda.

Vastuseks maavägede peatamisele teostas Punaarmee rea õhurünnakuid Eesti linnadele.

See poleks pidanud olema tingimata täielikuks üllatuseks — veebruaris pommitasid venelased Helsingit 6., 16. ja 26-ndal, eriti raskeks kujunes viimane rünnak. Kõik selleks, et murda soomlaste vastupanu.

Eestile, pealinnale eriti, kujunes märts psühholoogiliselt jälgejätvaks. 6. märtsil hävitati täielikult Narva, 7. märtsil sai Tapa rängalt õhust pihta ja 9. märtsil pommitas üle 350 lennuki terve öö Tallinnat.

Ei ole võimalik pelgalt arvude läbi anda aru hoopide suurusest. Seda rünnakut ei saa võrrelda ühegi varasema sõjasündmusega Tallinna sajanditepikkuses ajaloos. Ajaloolase dr. Jüri Kivimäe koostatud raamat “Tallinn tules: Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944” annab märtsipommitamise tagajärgedest pildi, mida on tänapäevalgi raske tervikuna vastu võtta. Hukkunute arv pole tänaseni täpselt teada; teatakse, et neid oli rohkem kui 600 inimest. Ülekohtune oleks aga hinnata pommitamist üksnes ohvrite arvu järgi. Peavarjuta jäi rohkem kui 20.000 tallinlast. Peame meeles, et vanuseliselt ja sooliselt oli tol ajal Tallinn peaasjalikult vanurite, naiste ja väikeste laste linn. Hävis ligi 1/3 elamispinnast — 5073 hoonet hävis või sai raskelt kannatada. Hävisid linnaosad, kultuurivarad, purustati koole, haiglaid — midagi taolist polnud pealinn varem kogenud.

Märtsipommitamine on eesti rahva ajaloolisse mällu jätnud sügava jälje. Tallinna südames Harju tänaval on linna sõjajärgsele taastamisele vaatamata tühimikud, mis meenutavad rünnaku koledusi.

Kuna allikaid on kasinalt — Saksa ja Eesti asutuste dokumendid on säilinud lünklikult, siis Kivimäe teose koostamise eesmärk polnud rangelt akadeemiline, vaid laiemale lugejaskonnale suunatud. Oluline osa teoses on lisaks arhiivmaterjalile tolleaegsetel ajaleheartiklitel ja meenutustel.

Kivimäe raamatuga tutvumine toob ehk vanematel lugejatel esile isiklikke mälestusi. Samasuguseid nagu oleme katsunud siia, napile kahele ajaleheküljele asetada. Nende mõju sõja üle elanud tallinlastele on olnud suur.

Nõukogude ametlik historiograafia, propaganda asendas märtsipommitamise tegeliku käigu seletusega, mis käsitleb ainult Tallinna strateegiliste objektide sihtpommitamist. 60 aastat hiljem teame, et asjad olid teisiti. Teame, et kahjusid — inimeludes, kultuurivarades — on isegi täna raske kokku arvata ja analüüsida. Teame, et rahvas ei unusta seda koledust, terrorit iial.

Märkmed: