Valve-Liivi Kingisepp
Juhan päästis ajahõlma kaduvaid
rikkusi
Kui meie eesti filoloogide kursus alustas 1954. aasta sügisel õpinguid Tartu
Riiklikus Ülikoolis, oli Juhan Peegel viimase aasta aspirandina juba eesti keele
kateedris 0,5 kohaga õpetaja ja kaitses 5. novembril tähtajaks valminud
kandidaadiväitekirja „Eesti vanade rahvalaulude keele morfoloogia”. Ta lahkus
eesti keele kateedrist professorina 1979. aastal, asudes juhatama oma rajatud
žurnalistika kateedrit. Enne täielikult ajakirjanike koolitamisele pühendumist
pidas Juhan eesti filoloogidele loenguid ajaloolisest grammatikast, rahvalaulude
ja ilukirjanduse keelest, õpetas praktilist eesti keelt vene üliõpilastele ning
juhendas eesti keele eriala üliõpilaste suvist murdepraktikat. (Vt kõigest
täpsemalt artiklist Valve-Liivi Kingisepp „Juhan Peegel keeleuurijana”, Keel
ja Kirjandus, 1994, nr 5). Just murdekogumissuvi mind Juhaniga esimest
korda kokku viis.
Peegel oli ju läbi ja lõhki Saaremaa mees, Pöidest pärit talupoiss, ja oli
iseenesestmõistetav, et ta tudengid saarte murret koguma viis, esimest korda
1955. aasta suvel Muhusse. Samas kasutas ta juhendajana aega oma kodukoha
murdeainestiku kirjapanemiseks ja murraku eripära selgitamiseks. Kahe
suvega koostas ta Pöide murraku üksikasjalise häälikuloolise ülevaate, mis
oma põhjalikkuse ja vormistuse täpsuse poolest on üliõpilastele eeskujuks
olnud aastaid. (Vt Juhan Peegel, Pöide murrak. (Häälikulooline ülevaade).
Pöide-Tartu, 1955–1956. Käsikiri eesti keele õppetoolis.) Tundub, et just
koos üliõpilastega murret kogudes võttis ta enesele ülesande kirja panna
koduse murdekeele tegelikud rikkused ja päästa nõnda ajahõlma kaduvat
keelt.
Sattusin Juhani juhendatavasse murdepraktikarühma IV kursuse tudengina
koos Milvi Maarendiga. Tolleaegse õppeplaani järgi tegid eesti keele
eriharu tudengid läbi kaks kahenädalast murdepraktikat: esimese III kursuse
suvel väikse rühmana ja koos juhendajaga ning teise IV kursuse suvel nime
poolest küll iseseisvalt, aga juhendaja vaimse vastutuse all. Nii otsustas Juhan
1958. aasta suvel minna praktikarühmaga Saaremaale Kärla kihelkonna
murrakut koguma ja meid Milviga suunati Mustjala murraku alale iseseisvale
69
kogumistööle, seda kindla küsitluskava alusel. Praktika juhendajana pidas
Juhan privaatpäevikut, mille sissekannete põhjal on võimalik tagantjärele neile
päevadele valgust heita ja juhtumisi meenutada.
Selgus, et Juhan on vaimukas ja huumorimeelne mees. Selleks ajaks oli ta
eesti varasema trükisõnaga tegeldes omandanud nende autorite keele ja stiili
eripära ning kasutas seda mõnuga. „Ia kangke kesk läx wälja Suhre-koli Mah-
Kele õppetusse Tohlist, eth sel ajastajal peab insulanerite juhre sahma minduth.
Ningk sellex said wälja wallitsetuth: 1) Walwe, lianimmega Rechema; 2) Salme
Kaeramah; 3) Tina Köllo; 4) Piret Koppel; 5) Walwe Pressyärw; 6) Milwi
Marendth ningk Wannembax Iohan Spegel.”
Reisijate edasisest käekäigust saame teada järgmist: „Ningk üpriss kihreste
wihs üx OMNIBUS meytith Kirchspiel Kergel, kus on üx külla, komblick ningk
kaunis nimme kahs Saufer ellick aborigenide kele peäl Sauwerre. Ningk sihn saidt
meytist üpris kurbal melel erralachotuth nehdt Pressyärw ningk Marendth,
kumbat söitsit nach Mustial.”
Murdepraktika käigus sai mulle selgeks, et Juhan Peegel on küll naljamees
ja hea huumoriga inimene, aga tööd ta naljapärast ei tee, olgu see murdeainestiku
kogumine või midagi muud. Murdekogumisel seadis ta sisse kindla
töökorra ja põhimõtte: panna paberile ainult seda, mis on kuuldud, ja ainult
nii, nagu on kuuldud, pigem vähem, aga täpselt. Kogutud murdeainestik tuli
kahenädalase praktika käigus kohapeal puhtalt ümber kirjutada, sest kahtluse
korral oli kogujal võimalus sõna või sõnavormi oma keelejuhilt veel kord üle
küsida ja kirjapanekuid parandada. „Ainult sel viisil kogutud ainestik saab
olla usaldusväärne ja ainult seda meetodit järgides saab keeleringis korraldada
koosoleku „Pea ja pee vahekorrast Saaremaal”,” võib ta privaatpäevikust lugeda.
Selge põhimõte, mis kestab iga murdekoguja jaoks tänapäevani. Lisada tuleb
sedagi, et keelejuhte sai kibedal suviste tööde ajal küsitleda enamasti siis, kui
aitasime neil kodutöid teha. Selleski oli Juhan eeskujuks, näiteks pärast mitmekilomeetrilist
jalgsimatka Tõrise külla saadi 80-aastast, arhailist keelt
kõnelevat naisterahvast lindistada vaid seetõttu, et Juhan tal kogu heina
kenasti maha niitis.
Ühest praktikaaja seigast tahaksin jutustada veel. Nimelt tuli Juhan meid
Mustjalga külastama, ju ta juhendajasüda meie pärast ikka muret tundis.
Elasime siis Mustjala keskkooli internaadi ühes suures toas, kus toiduvalmistamise
ja pesemise võimalused peaaegu puudusid. Juhan kauples meile
parema eluaseme ühes kirikulähedases talus, kus möödusidki edasised
praktikapäevad. Samal päeval juhtus unustamatu viperus: nimelt lahkus
70
Juhan meie juurest heade soovidega ja lootis bussiga Sauveresse tagasi sõita.
Tuli aga meie üllatuseks tagasi ja palus meilt öömaja – ta oli bussist maha
jäänud. Egas midagi, internaaditoas vabu reformpõhjaga voodeid oli, voodiriideid
küll mitte, aga Juhan leppis kasinate võimalustega. Tagatipuks polnud
meil talle mitte midagi süüa anda, sest olime just oma konservikarbi kilu
tomatis ja leivapalukesed ära söönud. Piinlik süütunne jäi vaevama kogu
eluks, kuigi Juhan kinnitas mu sünnipäevapidude ja koduste vastuvõttude
ajal korduvalt, et kunagine võlg on ammu tasa, tema seda söömata jäämist ei
mäletavatki.
Mõtetes aga minu võlg Juhani ees kestab. Ta praktikaüliõpilasena hakkasin
mõistma Saaremaa looduse võlu, imetlema sealseid kiviaedu, rannakarjamaid,
märkama oma kodukoha ja Saaremaa kiviklibuste põldude ja kruusateede
sarnasust, mere vägevust ja palju muud. Keelejuhtide pajatatud lood oma
elutööst, randlaste elusaatustest, külade allakäigust kolhoosikorra ajal panid
mõtlema elu tõsisema poole peale, võrdlema oma elusaatuse keerdkäike, kogu
eesti rahvast tabanud kaotusi. Karjamaal kadakate vahel rändavaid pilvi
vaadeldes ja armsamale kirja kirjutades jagasin talle neid muljeid, mida nüüd
tagantjärele on põnev lugeda. Juhani hilisema kolleegina sai aina selgemaks,
et olulisem kui konkreetsed teadmised ja oskused, mis me oma õppejõududelt
saame, on nende mõju meie väärtushinnangute ja suhtumiste kujunemisel
inimeseks saamise keerulisel teel.
1962. aasta sügisel, kui olin pärast kolmeaastast koolmeistriametit Võnnu
keskkoolis ja abiellumist Peet-Henn Kingisepaga asunud elama Tartusse,
kutsus professor Arnold Kask mind eesti keele kateedrisse tööle. 12. novembrist
alates sain poole kohaga vanemlaborandiks palgaga 41,5 rubla kuus. Algas
ühistöö oma endiste õpetajatega, teiste hulgas dotsent Juhan Peegliga. Algus
oli loomulikult kõhedust tekitav, aga pisitasa kohanesin, sest õhkkond
kateedris oli sõbralik. Arnold Kask oli kateedrijuhatajana leebe, aga asjalik
ja kohusetruu. Jagasime soome-ugri keelte kateedriga ühiseid tööruume,
ühiselt peeti ka kateedrite koosolekuid. Paul Ariste oli iseloomult hoopis
elavam ja jutukas mees, kelle seltskonnas polnud kunagi igav. Temale meeldis
noortele kolleegidele vempe teha, neid proovile panna, pani mitmel korral
mindki.
Samasugune vembumees oli loomult ka Juhan Peegel. Üks ta vempudest
on mul hästi meeles. Mulle anti vahel dekanaati esitamiseks kirjutusmasinal
ümber lüüa õppejõudude loengute ajajaotusplaane. Õppejõud ise kirjutasid
need käsitsi valmis. Ühel päeval, kui tulin just kodunt pooleaastast Meelis71
poega toitmast, asusin trükkima Huno Rätsepa liivi keele loengute ajajaotusplaani.
Pealkirja olin enne kojuminekut masinasse ära löönud. Tagasi tulles
imestasin, miks Rätsep ja Peegel polnud koju läinud. Asusin tööd jätkama.
Lõin ära esimese punkti „Liivi keel kui niisugune”, imestasin sõnastuse üle
natuke. Edasi tulid „Liivi keele kalandusalase terminoloogia areng nõukogude
võimu viljastavates tingimustes” ja „Sõimusõnad liivi keeles”. No siis oli mul
asi selge: minu taiplikkus on proovile pandud. Minu äraolekul olid nad
ajajaotusplaani „kohendanud”, ootasid ja jälgisid põnevusega, millal ma taipan,
et nad mulle vembu on valmistanud. Vallandasin valju sõjakisa ja edaspidi
leidis üks ja teine omas kodus, et nad olid portfelliga kateedri suured
rätsepakäärid või augurauad kaasa võtnud. Vahel ei mahtunud nende käed
mantlitaskutesse, sest need olid kinni õmmeldud jne. Vallatusi tegime
rõõmuga.
Juhani initsiatiivil ja juhendamisel sai 1964. aastal teoks eesti keele kateedri
esimene murdelindistusmatk autobussi ja väljaõppinud helitehnikuga. Säilitan
toredat kirja, mille Jaan Jalgratas alias Juhan Peegel mulle sellelt retkelt
Orissaare postkontorist läkitas.
„Me lubame enestele meldida järgmist: 4. skp. õhtul kell 20.30 olime Orissaares
(kusjuures saime pärast jõledat võitlust viimasena praamile).
Pühapäeval tegime esimese tuuri Pöides ja saime ka käe seks (suu ka seks, sest
saime ölut – ärge sellest kõrgemal pool hingake! – mis mõne mehe õige rõõmuliseks
tegi).
6. olime Muhus. Saak keskmine, sest osa tehnikat vedas alt. Homme loodame
sealtsamast paremat. Saime tuhlist ning kuivat lesta.
Juhan Peegel on iga päev soolases vees ojund kut Gotlandi käi.
Meeleolu hea.
Mõtleme tihti Tartule (alltekst!).
Leb’ wohl,
denn wir marschieren
gegen Oeselland!.
Juhan Peegel, teaduslik ettur. 6.VII 64.”
Minu vanemlaborandiks olemise ajal peeti kateedris igasuguste teadete
edasitoimetamiseks suures formaadis kaustikut üldnimega Agenda. Sinna
kirjutati kõik telefoni teel kateedrisse laekunud teated ja korraldused ning
kateedrirahvas luges neid usinasti ja niiviisi jõudis info asjaosalise juurde
kohale. Kodutelefone oli tol ajal veel vähestel ja õieti polnud kombeks inimest
72
tema kodus tülitada. Tuli teine kateedrisse ja sai teate kätte. Asjalike sõnumite
kõrvale siginesid ka vallatud sissekanded. Vanu Agendasid sirvides leidsin
neist rohkesti Juhani kirjapanekuid. Paljud neist on asjalikud, tolle aja tegusidkohustusi
meenutavad, aga Juhani esituses väikese naljasoonega. Ta mõnus
suhtlemisstiil jäi samaks ka dekaaniks oleku ajal. Näiteks
28. mail kell 15.15 aulas kohtumiskoosolek sm Väljasega. Kõigil õppejõududel,
kes ei lähe parteiorg. aruandlus-valimiskoosolekule, osavõtt kohtumisest peaaegu
et kohustuslik.
Katjuh, oleks vaja planeerida üks kat. koosolek enne 1. dets. aspirantide (k.a
Maimik) atesteerimiseks ehk pigistamiseks.
Peegel, ära unusta midagi Palmiga õiendada. JP. 23.III 78.
Huno, kala pole vaja teat. naisterahvale viia. JP.
Lp. sm. van. lab. J. Peebo, allpoolnimetatud isik otsib ametiasjus kontakti
ülalmainitud isikuga. J .Peegel.
Ellen Uuspõld, mind vaevab jubeduslik igatsus Sinu järele. Jäta käsikiri, mis
– ma loodan – on parandatud, kateedrisse. Homme, s.o. neljap. hommikul olen
ma vara (s.o. kell 8–10) kohal. Su kadunud lk-d on minu käes. Homme tuleb
kogu kupatus Gutenbergile üle anda. A rivederci. J.
Prof. H. Rätsep, kui oled Tln-s, esimese võimalusel torma akad. Kaha juurde.
JP.
73
Professor Kasel oli kateedrijuhatajana kombeks kateedri koosolekuil
rahvale ette lugeda sissetulnud kirju, enamasti oli tegu kas rektoraadi või
dekanaadi uute korraldustega, mis tuli kas teatavaks võtta või millele tuli
omakorda mingi ühisotsusega reageerida. Kui olukord kippus igavaks või
mõnikord ka pingeliseks minema, leidus Juhanil asja kohta ikka mingi
kiiksuga märkus või mõtteavaldus, mis ajas kohalolijad naerma, vabastas
pingest ja koosolekult lahkuti kergendustundega.
Juhani isiku eripära ja kohalolijate tuju tõstvat mõju oli kateedri ruumides
tunda kohe hommikul, kui ta tööle tuli. Uks käis tavaliselt laias kaares lahti
ja ta viskas mängleva kergusega oma portfelli ukse kõrval paiknevale lauale.
Järgnes portfelli sisuga tegelemine või kuuetaskuisse pistetud lipikute
lugemine. Ise ta nimetas seda materjali oma „arihviks”, arhiiviks, kus oli kirjas,
mida ta peab päevas kiiresti või tingimata tegema. Meelsasti jutustas ta, mis
temaga eelmisel päeval oli juhtunud, aga seda ikka naljatoonil või anekdootlikult,
omaloodud slängisõnu kasutades. Näiteks oli ta külastanud
värskelt avatud mööblikauplust, kust kõike oli külluses saada, aga müügilt
puudusid pensionäride hambavarnad. Kui mul tuli päevakorrale puusaproteesi
paigutus, lohutas ta mind, et ärgu ma närveerigu, kirurgid teevad rutiinset
tööd, nende jaoks pole see muud kui hobuserautamine. Tihti rõhutas ta, et
ega inimene ole kuldraha, mis kõigile meeldib. Või kui olukord keeruliseks
läks, kordas ta aina põhimõtet, et kusagil pole öeldud, et inimese elu kerge
peaks olema. Vahel kasutas ta enda ja teiste meeleolu tõstmiseks piiblisõnu,
korrates: minu ike on hea ja minu koorem on kebja. Kuidas Juhan tavatses
tööülesandeid jagada, sellest järgmisel leheküljel üks näide originaalis (kiri
31.01.1979).
Pärast dekaaniks saamist, õigemini määramist, sest ega Juhanil polnud
mingeid ambitsioone võimu juurde pääsemiseks, aitas ta mitmel puhul mu
elu korraldada. Nii ütles ta, et üritab ühe esimese ülesandena muuta mu pool
vanemlaborandikohta täiskohaks. Nii sündiski. Kui uurisin ta käest, kuidas
oleks võimalik kolmeaastase lapsena Siberisse küüditatud õetütar Ülle, kes
oli jõudnud õpingutega Novosibirski ülikooli saksa filoloogia osakonna III
kursusele, üle tuua Tartu ülikooli üliõpilaseks, andis ta mulle täpset nõu,
kuidas talitada, missuguseid pabereid Novosibirskist hankida, ja toetas ületoomismõtet
igati. Minu julgustamiseks jutustas ta, kuidas ta 1946. aasta
sügisel tõi Kirovi oblastist asumiselt tagasi oma ema ja vennanaise, seda ilma
ametliku dokumendi või korralduseta. Aeg oli ju siis hoopis teine ja nõudis
temalt tohutut julgust ning sihikindlust. Sõitsingi 1966. aasta augustis
74
Novosibirskisse õe juurde, kes oli pärast küüditamist abiellunud ja kasvatas
seal Ülle kõrval kolme poega. Tänu õemehe sugulastele õnnestus mul käia
ka Tšulõmi rajooni Dubravasse maetud isa kalmul. Saime Novosibirski
ülikoolist vajalikud dokumendid ja Üllest sai tänu Juhani oskuslikule
asjaajamisele Tartu ülikooli saksa filoloogia osakonna tudeng. Ka ta vend
Ervin tuli hiljem Tartu ülikooli õppima ja lõpetas füüsika osakonna.
Oma isiklikust elust oli Juhan valmis tihti rääkima, olgu kooliaastaist
Kuressaares, Eesti sõjaväes valitsenud sisekorrast, ülikooli tulekust, tööaastaist
Edasis või siiasoolamisest, lambakintsu või kala kuivatamisest, tuhliste ja noti
keetmisest, Tartu turul käimisest, paljudest koduseist söögitegemistest. Mul
läänlasena oli huvitav kuulata saarlase juttu kodustest maatoitudest, sest palju
meie lapsepõlve toidulauas oli olnud ühist.
Juhan oli hea suhtleja, avatud ja soe inimene, kellega võis rääkida ka
asjadest, millest tol ajal avalikult ei kõneldud. Temale võisin usaldada
75
olemasoleva info oma venna Feliksi saatusest, kes 1941. aasta suvel Vene
sõjaväkke mobiliseerituna hukkus Uuralites, Sverdlovskis tööpataljonis. Juhan
oli sealt õnnelike juhuste kokkusattumisel kollatõbisena haiglasse pääsenud
ja tervenenud. Paljusid teemasid puudutas Juhan humoorikalt, aga oli periood,
kus ta mõtted liikusid korduvalt ikka rasketele sõja-aastatele, Laskurkorpuse
poistele, kes sõdisid ja langesid Velikije Luki all, kus sai surmavalt haavata ka
üks ta vendadest. Eestlaste vennatapusõda vaevas teda rängalt, ta pidas
ülimalt traagiliseks, kui üks ja seesama rahvas sõdib mõlemal rindepoolel.
Teda vaevas süütunne, et tema oli ellu jäänud, võlatunne kõigi nende kümnete
tuhandete sõjas hukkunud eesti sõdurpoiste elude eest. See püsiv võlatunne
ajendas teda kirjutama fragmentaariumiks nimetatud sõjaraamatu „Ma
langesin esimesel sõjasuvel”. Ja huvitav, pärast selle trükis ilmumist, kadus
Juhani igapäevajuttudest ränga sõja teema. Kui juttu tuli, siis enamasti teose
üle arutades või Kaarel Irdi lavastusest kõneldes. Ta oli ilmselt kõige
põletavamast võlatundest vabaks saanud, kuigi tol ajal polnud ta sulg päris
vaba, polnud võimalust oma sisimaid suhtumisi ja kriitilisi arvamusi kirja
panna, tuli teha kompromisse, leppida paratamatusega, teeselda. Küllap seegi
vaevas teda, ausat inimest.
Ometi ei andnud Juhan järele põhiväärtustes. Ta tundis endas kohustust
olla Tartu vaimu kandja, nagu olid olnud ta õppejõud Paul Ariste, Villem
Alttoa, Lalla Gross, Johannes Voldemar Veski jt. See oli kultuurivajadus,
inimlikkuse otsimine ja mis eriti tähtis – järjepidevuse säilitamine ülikoolitöös
ka nõukogude võimu tingimustes, aus, omakasupüüdmatu õppejõutöö uue
põlve kasvatamisel. Tema kui õpetaja olemust ja põhiväärtusi märkasid ning
hakkasid neist juhinduma ajakirjandust õppima asunud noored, kellest kasvas
eesti ajakirjanduse mõjukas põhikontingent.
Ajakirjandustudengitega seoses meenub mulle üks omaaegne tööalane
jutuajamine Juhaniga. 1970. aastatel ma õpetasin eesti keelt ülikooli ettevalmistusosakonna
kuulajatele. Kümneks kuuks pääsesid sisseastumis aineid
õppima need, kellel oli vajalik tööstaaž, samuti sõjaväest vabanenud noormehed.
Kui nad sooritasid kevadel sisseastumisainete eksamid rahuldavalt,
pääsesid nad kohe üliõpilasteks. Minu õpetatavates rühmades olid ka
ajakirjanduse erialale pürgijad. Tol ajal võeti erialale õppima vaid 15 sisseastujat,
soovijaid oli palju, konkurss korralik. Juhan soovis tööd teha tugeva
kontingendiga, andekate ja võimetega noortega, mitte soodsaid asjaolusid
arvesse võtnud sissesaanutega. Ja nii ta lausus mulle: „Valve, ära saada mulle
lolle!” Õppeplaani järgi said humanitaarrühmade kuulajad kohustuslikku
76
eesti keele kursust 8 tundi nädalas ja see võimaldas ainet korralikult õpetada.
Olin nõudlik, kerge polnud kellelgi. Ja Juhan sai minult paarikaupa uued
tudengid. Just paarikaupa, sest ülejäänud soovijad ei suutnud nõuetelatti
ületada. Mäletan, et esimestena asusid õppima Meelis Lokk ja Rein Raudvere,
teine paar olid Maire Ütt-Aunaste ja Vahur Kalmre, järgnesid Aimar Jugaste
ja Hannes Tamme. Kõik nad said ülikoolis hästi hakkama ja on tuntud-teatud
tegijad tänapäevani.
21. detsembril 1981, talvisel pööripäeval, kaitsesime Jüri Valgega teaduskonna
nõukogu ees venekeelseid kandidaadiväitekirju. Minu töö teema
„O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehhe” sõnavara” oli aastaid tagasi
soovitanud Juhan ja tema oli ka koos Elli Riikojaga mu väitekirja oponendiks.
Jüri teemaks oli „Lauseliikmete koordinatsioonivõimalused tänapäeva eesti
keeles”. Pärast õnnelikult lõppenud ametlikke protseduure korraldasime
Jüriga Veski tänava villas, tookord oli see EPA klubi, kaitsmispeo. Ja uskumatu
küll, meie suureks üllatuseks oli kateedrirahval, headel kolleegidel ja meie
pidulistel, vallandunud loominguline palang ning vaimukas huumorimeeles
olid nad kokku pannud elava ajalehe Pöripäewa=Posaune, millel olid
tolleaegsele korralikule ajalehele iseloomulikud neli lehekülge järgmiste
rubriikidega: juhtkiri, uudised, portreed, probleemartikkel „Ökonoomiaprintsiibi
rakendamisest keeleteaduses”, „Lugejaga vestleb”, „Meil kodus”, „350
aastat Tartu Riiklikku Ülikooli”, väliskommentaar, „Meie külalisi”, „Peaaegu
40 kiri toimetusele”, „Ajakirjaniku märkmikust”, luuleveerud, „Meie sõbrad,
meie tuttavad”, spordireportaaž, teadaanded, kuulutused. Iga rubriigi taga oli
konkreetne kolleeg, kes oli teksti koostanud ja selle peol ka ette kandis.
Juhtkirja oli talle omase huumorimeelega koostanud Juhan, kasutades
Masingu arhailist stiili ja eripärast sõnavara. Käsikiri on mul kalli mälestisena
alles ja pakun selle esmatrüki lahkeks lugemiseks. Masingu omapärased sõnad
olen tekstikirjas esile toonud.
Sennest jo mitu aastat teed, kui üht naest, Valve Kingisepp nimi, on tähele
pandud maakeele sõnade kallal rüüsklemas. Enamasti on ta ikka olnud salamiste
oma tööd toimetamas, mis nüüd nii suureks paisunud, et seda pidi oboosivankriga
suurekooli prohwessorite ette katsumiseks toodama. See sündis selle pärast, et see
üleväga kombeline naesterahvas kangeste üht õpetud graadi enesele ihaldas ning
tautas. Temal läks õnneks sellega ka aegu saada, ehk küll mõned õpetud mehed
temale kangeste peale kippusid ja pusklesid otsekui pööratsed sirkassi härjad.
Aga selle vapra naesterahva käsivars ei vabisenud, tema lõi kõik pealetulemised
jalalt tagasi ning tema töö saab tulevas ajas kaunikesti mõeduma. Nõnda ütlesid
77
joonelt kõik, kes selle kirjatöö oma turva alla võtsid. Meie mälestamise ajal seda
harvaste sündinud, et üks naesterahvas nii kaunist viljukest ilma tühja virpimiseta
alustanud ja liia vahendamiseta otsani viinud. See naene on Läenemaalt Nigula
kihelkonda, aga nüüd on tema pesalinn Tarto Tähkvere voorstat, kus ta jo pitkemalt
aset pidamas. Omast priist ajast on ta ka kaks kaunist lapsukest ilmale
toonud, neid ravitsenud ja kasinud ning oma meest truuviste ülespidanud.
Siis sai üks noor mees graadikohto ette hõigatud, ristinimega Jüri ja priinimega
Valge. Tema oli ennast ühe musta ja segase asja sisse mässinud ja mõistmiseks
üht kirjatööd ette pannud, kus maakeele üks ütlemine üht, teine teist sünnitab ja
kus üks asi valsk ja teine õige või üksikaksi asi on. Ka tema, ehk veel mitte
keskigane mees, oli niisamuti palehigis oma töed teinud, mitogi perkapunda
raamatuid läbi lugenud ja teist niipalju ise kirja pannud, nõnda et tema vaeva
vedamiseks suurekooli juurde üks kaunis pornik oleks pruugitav olnud. Aga
peame seda ütlema, et see noor mees mitte üks tühja kunsti mees ep ole, vaid see
töö, mis tema kokkopaakinud, üks ilmkaval asi on. Iseviisi on tema maakeele
ütlemised otsekui kontmehed koust lahti lahutanud ja uueste kokku jätkanud ja
seda nõnda osavalt talitanud, et mitte ühtegi liiget või konti üle jäämas. Sai siis
seegi noor umbtark inimene oma graadi ning kõik on lootmas, et maakeel selle
õpetud mehe käe varju all rohkelt saab kosuma.
Eks me pea siis nüüd kõik ühes meeles rõõmustama nende kahe inimese üle
ja nõnda üheskous ütlema: Ei süüta ükski küünalt ning ei pane seda vaka alla,
vaid küünla jala peale. Siis paistab tema kõigile. Jäeme siis rahule selles lootmises,
et need kaks küünalt kaua ning valusa tulega kaugele valvendamas oleksid.
Järgmisel päeval kirjutasime ja allkirjastasime Jüriga Agendasse teate:
„Meie lugupidamine ja tänu „Pöripäewa=Posaune” kirglises loomiselõhnas (lõhn
’lõõsk, loit, tuli, hõõg’) põlenud toimetusele ja kaastöölistele.” Sama mõttega
lõpetan oma mälestuskillud Juhanist minu elus.
Dissertant Valve-
Liivi Kingisepp
oponentide
Elli Riikoja ja
Juhan Peegliga.

JÄTKUB.........

Märkmed: