Toronto Eesti Evangeeliumi Luteriusu Vana-Andrese kogudus tähistas oma 75. aastapäeva piduliku kontsert-jumalateenistusega pühapäeval, 26. mail Agricola Soome luteri kirikus. Teenis koguduse õpetaja pastor Kalle Kadakas. Külalisvaimulikena osalesid teenistusel pastorid Pamela Kormano, Matti Kormano ja Peeter Vanker.

Muusikaga kaunistasid teenistust koguduse organist Juha Tikkanen (saatis ka koori klaveril), koguduse segakoor – juhatas Liina Purje-Lepik, Asta Ballstadt – klaverisoolo, ja Agricola kiriku kandlemängijad.

Sõnalises osas esinesid peale vaimulike koguduse esinaine Riina Klaas – avatervitus, Kati Kiilaspea ja Tõnu Naelapea – pühakirja lugemine, Jude ja Madis Sambla – deklamatsioon.

Teenistus algas protsessiooniga. Orelilt kõlava prelüüdi saatel sisenesid pühakotta vaimulikud ja korraldava toimkonna liikmed: Riina Klaas, Heli Kopti, Tõnu Naelapea, Ilmar Lepik. Esinaine Riina Klaas lausus oma tervitussõnad, altari ette rivistunud koor esitas kaks laulu, millele kogudus vastas avakoraaliga.

Et teenistus toimus kolmainupühal, millega lõpeb kirikuaasta esimene pool, oli pastor Kalle Kadakas rajanud oma jutluse vastavale piiblisalmile Johannese 3: 1-8 (9-13). Vaimuliku kõne põhiteemaks oli: kolm ühes, üks kõigis. Üks Jumal on ühine kolmes isikus: Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Ta tsiteeris koguduse eelmisi vaimulikke Otmar Pellot ja Udo Petersood, rõhutades ühtlasi, et nende hulgast on pühitsetud kolm piiskoppi: asutaja õpetaja Karl Raudsepp, õpetaja Udo Petersoo ja hiljem Peetri koguduse õpetaja Andres Taul. Ta lõpetas sõnumiga kogudusele (Matteuse 18:20): kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Pärast jutlust andsid külalisvaimulikud oma õnnistussoovid kogudusele. Baptistikoguduse pastor Jüri Puusaagi, kes oli seotud teiste kohustustega, kirjaliku läkituse luges ette pastor Kalle Kadakas.

Pärast teenistust, mis lõppes protsessiooniga vastupidises suunas, siirduti alakorrusele koosviibimisele einelauas. Seal lausus koguduse juhtkonna nimel tervitussõnad Tõnu Naelapea. Tõnu juhtis tähelepanu juubeli algsele tähendusele, mille kohaselt ei pea see tingimata olema arvuliselt ,,ümmargune“. Esimene juubel on 50, teine juba ,,sakiline“ ehk 75. Vana-Andrese kogudus peab seega oma teist juubelit. Rääkides koguduse vaimsest arengust, siis on see kestnud juba kolm inimpõlve, mille pikkuseks võib lugeda 25 aastat. Ta avaldas südamlikku tänu kõigile vabatahtlikele töötajatele, kelle ennastsalgava tegevuse najal kogudus on püsinud. Ühtlasi luges ta ette ingliskeelse tervituse Kanada luterliku kiriku ida sinodilt.

Pastorid Kalle Kadakas ja Peeter Vanker laususid omapoolsed õnnistussõnad koosviibimisele ja lugesid söögipalve, mille järel asuti külastama einelauda ja maitsma perenaiste usinate käte toodetud kulinaariat.

Sõna võtsid veel Peetri koguduse esimees Väino Einola, kes rõhutas kahe luterliku koguduse head koostööd ja juhtis tähelepanu eelseisvatele ühisüritustele; ja Jaak Järve, kelle vanaisa oli üks koguduse asutajaid. Jaak (kes muuhulgas kujundas koguduse juubelilogo) meenutas humoorikalt, kuidas õpetaja Otmar Pello koguduse väljasõidul Järve tallu Tottenhamis pidas ,,mäejutlust“.

Koguduse koor esines veel kolme lauluga, sedapuhku juhatamata, õieti poolenisti kaugjuhtimisega. Dirigent Liina tegi seda klaveripingilt, olles ühtlasi saatja rollis.

Aruanne tohiks sellega olla antud, reporteri sulg aga sügeleb ikka veel ja tahab rääkida muljetest, mida oli ohtralt. Alakem kooriga, kel oli muusikalises osas kandvaim roll. Ainult tosina jagu lauljaid, kuid häälerühmaliselt hästi tasakaalustatud, meeldiv helivärv ja intonatsioon, pikaajalist koostööd reetev ühtlus. Koori koosseisust võrsunud kindlakäeline dirigent Liina Purje-Lepik, särav mitmekülgne muusik, väärib erilist tunnustust. Koor esitas kokku kaheksa laulu, esinedes kolmel korral jumalateenistusel ja lõpuks ka koosviibimisel.

Oli südankosutav kuulda klaveril koori endist juhti ja hilisemate aastate klaverisaatjat Asta Ballstadti. Debussy ,,Reverie“ oli hästi ja sobivalt valitud pala, selle helidest kostus nukkerhella nostalgiat. Vennasrahva kandleansambel kahe palaga andis teenistusele põhjamaiselt karge värvingu, omal ajal ehitatud hõimusild muutus kandvamaks.

Põlvepikkuste Sambla kaksikvendade enesekindel ja veenev sõnaline etteaste mõjus nagu elektrilöök. Anna Haava igihaljas ja elujulge luuletus ,,Meie“ mõjus pigem loitsu kui etlemisena: ,,Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg...“ Meie põliseid kirikutavasid trotsiv aplaus oli spontaanne ja jõuline.

Ei saa ka kuidagi mainimata jätta arvukat kogudust, mis täitis kiriku. Ega jätta küsimata, kas eesti rahvas on ikka tõesti nii usukauge kui harutihti kuuleme räägitavat. Tõsi, see oli pidupäev, kuid ilmselt ei ole ka kiriklik argielu veel viimseid hingetõmbeid tegemas.

Kokkuvõttes jättis see sündmus siinsele kogukonnale kaks jõulist sõnumit, ühe usulise ja teise rahvusliku. Usulise sõnumi läkitas koguduse õpetaja oma jutluses: ,,Kus kaks või kolm on minu nimel koos…“ Rahvusliku sõnumi saatsid kaheksa-aastased vennakesed, kelle vanemaist ainult üks on eesti soost: ,,Meie otsaette on kirjutatud elusõna. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse.“

Tervist ja jõudu juubelikogudusele! Aegade raamat on altaril piibli kõrval avatud. Selles on veel palju täitmata lehekülgi. Ärgem kõhelgem kirjutamast!

Eerik Purje

Eestlased Kanadas

TRENDING