Leerilapsed kaunistasid laulu- ja pillimuusikaga jumalateenistust

Päikesepaistelisel pühapäeval, 4. juunil, täitus Vana-Andrese kirik rõõmsa koguduse ja sõprade perega. Kümme leerilast olid elevil juba enne jumalateenistuse algust, lastes altari ees koos õpetajatega omastel ja sõpradel neist pilte võtta.

Kaunites kleitides neli neiut ja õhtuülikondades kuus noormeest olid valmis leeriõnnistamiseks. Nad sammusid tuledes särava ajaloolise kiriku eesuksest sisse altari ette koos E.E.L.K. Kanada praosti Tiit Tralla ja koguduse õpetaja Kalle Kadakaga võimsate orelihelide saatel koguduse organistilt Lembit Avessonilt.

Pärast koguduse alguslaulu „Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat kiita…“ pidas õp. Kalle Kadakas õnnistamiskõne, rääkides sellest, kui püha on see päev nii leerilastele kui ka nende vanematele ja Vana-Andrese kogudusele.

Apostel manitseb meid, et jutt, mida me räägime, oleks otsekohene, sirgjooneline ja aus. Jeesus ütleb: „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga teie „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle on, see on kurjast.“ (Matt. 5:37)

Jumalal on veel üks eriline mõju meie elule, kui me kogeme tema imelist „jah“ sõna, siis kasvab ka meie suutlikkus ja tahe elus edasi minna. Ap. Paulus ütleb: sest Jumala tõotused, millised need iganes olid, on Kristuses „jah“. Seepärast tulgu ka meie suust Tema läbi „aamen“ Jumalale kiituseks. Täna annate kodukiriku altari ees leeritõotuse ja see on teie kõigi vastus Jumalale ja Tema armastusele.

Leerilapsed andsid oma vaimuliku tõotuse ja laususid eesti keeles usutunnistuse, misjärel õpetaja õnnistas neid.

Õnnistatud olid: Aleksandra Isberg, Jaanika Kimsto, Aleks Kristian Kivi, Kristi Kukk, Triina Kukk, Erik Kuld, Kristian Kuld, Markus Põldma, Lauri Raudsepp ja Tomas Jaan Saun.

Seejärel kõlas eesti rahvaviis „Kui ma olin väiksekene…“ (sdn. M. Härma, Joh. Kappel) Tomas Jaan Saunalt viiulil, mis viis kõiki oma mõtteis tagasi lapsepõlve.

Leerilapsed laulsid T. Sauna viiuli, Kristi Kuke saksofoni ja Asta Ballstadt’i klaveri saatel õp. Mart Jaansoni helitöö „Tuul“. Laulu sõnad olid võetud Joh. ev. 3 peatükist: tuul tuleb ja läheb, aga meie ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb, aga nii on ka Püha Vaimuga, kui võrrelda Teda tuulega…

Pärast liturgiat laulis Aleksandra Isberg oreli saatel Cesar Franck’i „Panis Angelicus“.

Õp. Kadakas kõneles oma jutluses Joh. 16:5-15 alusel vaesest mehest, kellel oli neli poega. Kui pojad suureks olid kasvanud, ütles ta neile: „Armsad pojad, te peate nüüd laia maailma minema, aga mul pole midagi teile kaasa anda. Asuge teele, õppige käsitööd ja katsuge elus läbi lüüa.“ Vennad asusid teele, ühes kohas nad pidid lahku minema, aga lubasid nelja aasta pärast jälle samas kohas kokku saada. Muinasjuttudel on tavaliselt õnnelikud lõpud. Niisiis nagu meiegi, erinevad põlvkonnad, kohtume siin oma kodukirikus.

Ka Jeesus jättis hüvasti oma jüngritega. Raske on teha oma esimesi samme iseseisvas elus. Kodust lahkumine pole kerge. Aga Jeesus ei jäta meid maha, Ta saadab meile lohutaja, Püha Vaimu, kes oma tões toob selguse patu, õiguse ja kohtu kohta — see juhib meid kogu tõesse ja kujundab meid usuliselt täiskasvanuks.

Issanda Vaim saadab meid alati ning annab väe ootamaks Kristuse taastulekut ja uut algust. Tänasel nelipühal on see aga mitmekordne, sest Issand on need kümme noort siin liitnud oma kirikuga.

Toimusid pihitalitus ja armulaud leerinoortele ja kõigile ning koguduse õnnistamine.

Lõpulaulu — „Õnnista ja hoia…“ kahte viimast salmi saatis leerilaps Lauri Raudsepp trompetil, kaasudes orelile organist Lembit Avessonile.

Igale leerinoortele anti enne kirikust lahkumist lilleõis.

Leerilapsed kogunesid seejärel kõrvalolevasse parki, kus neid suurte lillesülemitega leeripäeva mälestuseks pildistati.

Oli haruldaselt südamlik ja ilus leeripüha.

Märkmed: