Toronto Vana-Andrese 75. juubeliaastal on tulevikku vaadates oluline ka minevikku vaadata, austada kõiki neid, kes lõid koguduse, andsid algaastatel ohtralt head nõu, panustasid oma oskusi ja võimeid, et eesti luteriusu põhimõtted kestaks ja kannaks vilja kaugel sünnimaalt paguluses. Neid häid inimesi on olnud palju, õnneks on kogudusel arhiiv ja põhjalik kroonika olemas. Samuti on ikka koguduseliikmeid, nende järeltulijaid, kes mäletavad kolmveerand sajandit tagasi toimunut ja aja jooksul saavutatut.

Üle nende pikkade aastate on koguduse liikmete nimestikus kirja pandud enam kui kaks tuhat nime. Käesolevaga tahaks juhtida tähelepanu Hjalmar Kullale, kes oli liige nr 1. Hjalmar Kuld sündis Kehila külas Saaremaal, 21. jaanuaril 1921. Abikaasa Salme oli liige nr 2, sündis Kureveres Saaremaal, 4. märtsil 1924. Paguluses pidasid Kullad endid kihelkondlasteks, lähim alev nende sünnikohtadele. Pojad Arvo ja Heikki mäletavad, kui tähtis oli isale see number üks staatus, olla esimene koguduse liikmete nimekirjas. See oli au asi, mitte uhkusest tingitud. On vaid number, aga see kinnitas väga paljuski tema lähenemist kogudusele, selle elu kordaminekule. Pojad hindasid, kuivõrd oluline oli vahel, eriti pühade paiku perekonnale rõhutada seda number üks tiitlit. See tähendas Hjalmar Kullale kui kristlasele palju.

Kes teda tundis, võib kinnitada, et Hjalmar Kuld oli abivalmis, äärmiselt meeldiva ja rahuliku iseloomuga. Sõbralik ja soe. Allakirjutanul oli au koguduse segakoori ridades bassirühmas ta kõrval laulda. Alati oli tal siiras ja aval naeratus, tugev terekäsi, hea sõna ütelda. Laulis väga hästi ka, eeskujuks kooris.

Hjalmar Kuld oli kaua koguduse nõukogu liige. Laulis aastakümneid mitte ainult segakooris, mis ikka jõuliselt tegutseb, aga ka koguduse meeskooris. Elukutselt puusepp, töötas Toronto ehitustel isegi siis, kui oli kenasti üle seitsmekümne aasta vana. Tubli saarlasest töömees. Hjalmar Kuld oli Heikki mälestuste järgi õpetaja Otmar Pello parem käsi, kui oli tarvis kirikupinke, seltskondliku saali laudu ja toole parandada. Ka värvipintsel oli tal tihti kämblas, vist ei olnud ust ega aknaraami Vana-Andrese Jarvise tänavu pühamus, mis ei näinud ta täpset ja detailset tähelepanu. Hjalmar Kuld oli alati esimesi vabatahtlike hulgas, tema käest ei pidanud õpetaja Pello isegi küsima. Arvo meenutab, et isa nautis eriti uusi väljakutseid, parandustööd tulid varrukast, aga uued projektid kirikus meeldisid talle väga, viis need kohustused täpselt ja detailselt läbi.

Heikki Kuld mäletab oma noorusest, kuidas isa läks jõulude eel metsa, raius maha kõige ilusama, kõrgema, käharama kuuse, püstitades selle tugevalt kirikusse. Jõulupuu oli pagulaskirikus arusaadavalt aukohal. Heikki meenutab, et igal aastal arvas isa, et tänavune on isegi ilusam kui see, mille ta mullu metsast leidis.

Hjalmar Kuld lahkus meie hulgast 29. juunil 2011. aastal. Abikaasa Salme jättis maisele elule hüvasti 8. augustil 2016. Nende panust Vana-Andrese kogudusele pole unustatud. Nagu rahvatarkus teab, seni kui on elus inimene, kes teda mäletab, kestab ta mälestus, isegi kui tubli töömees on igaviku radadele astunud, eluaeg olnud kindel oma usus ja veendumustes.

TÕNU NAELAPEA

Märkmed: