Loosirattad olid üles seatud ja tuttavad daamid käisid karbiga ringi, mõnus muie näol ja magus jutt suus, et no kas sina ei kavatsegi osta või? Einoh, kavatsesin küll ja viisin kavatsuse isegi teoks, kuidas siis muidu. Teises seinas tossas kohvikann ja võileivad, küpsised ning muud hõrgutised ootasid ostjaid. Paljud olidki juba laudade ääres istet võtnud ja lasid kõigel hea maitsta.
Silmitsesin seda sagivat rahvast ja hakkasin mõttes peasüüdlast otsima, ega sellised asjad ju iseenesest ei sünni. Tegin sellest ettevaatlikult juttu ja sain vastuseks, et „oh, neid on terve hulk“. Keegi soovitas, et ajagu ma kõik need tegijad-toimetajad lava ette ritta ja tehku üks pilt. Ju nad mu aparaadi ära nägid ja tahtsin teada, kas klõpsu teha ka oskan või kõlgutan kaamerat niisama näpu otsas. Kuulasin sõna ja tõepoolest — neid oli päris palju. Lõpuks tuli ikka pealiku nimi ka ilmsiks koos mu varem tehtud strateegilise veaga: olin vastava küsimuse esitanud just peasüüdlasele endale ja see muidugi ei tahtnud üles tunnistada. Sõbrad lobisesid välja, et see mees oli Arnold Kapp.
Kõik ei olnud ikka tuttavad ka. Juhtusin pealt kuulma kahe daami vestlust ja selgus, et üks neist oli külaline Eestist. Enne kui jõudsin uurima hakata, kes, kuidas, miks ja milleks nagu lehemehe kohus, kuulsin kedagi kuritarvitavat minu nime ja veel võrukeelse varjundiga. Pöörasin kannalt ringi ja vaatasin otse Aino Pähna muhelevasse näkku. „No kost kotsilt sina siss nüüd tulet?“ — „Kost mujalt ku Põlvamaalt. Poig jäi kodo taret valvama, pini ütsi ei jõvva.“ Jah, Aino otsustas veel auväärses eas uuesti võrukeseks hakata, kuid nüüd oli tagasi ilmunud vanu tuttavaid üle vaatama. Milline tore ja ootamatu kohtumine.
Oli hea tunne vaadelda seda sõeluvat inimmassi. Pileteid muudkui osteti, rulliti lahti ja rutati võite sisse kasseerima, õnnelikena nagu lapsed jõulupuu all. Kõik toimus ju oma kiriku toetuseks.
