Hans H Luik
Eesti Panga värskeks presidendiks ei peaks saama siseringi mees Andres Sutt, kel puudub arvamus VEB-Fondi ja sinna maetud miljonite suhtes, kirjutab Hans H. Luik.
Esiteks räägin ma sügisest 1992, mil Andres Sutt end näitas verinoore, kuid südi pangaametnikuna. Tartus Vanemuise saalis peeti Tartu Kommertspanga aktsionäride koosolekut. Vabariik oli äsja saanud esimese valitsuse peale okupatsiooniaega ja väärtpaberiomanikud olid saamas oma esimest tünni peale okupatsiooniaega. Just nimelt Tartu Kommertspanga aktsiaga. Kommertspank oli tuksi keeratud ja panga nõukogu esimees Olari Taal oli talitanud targasti ning end nõukogust taandanud. Tema asemel seisis Vanemuise laval uus nõukogu esimees, teadlane Vello Peedimaa.
Ka Siim Kallas Eesti Pangast polnud lihtsameelne. Eesti Pank oli Tartu pangale kuulutanud moratooriumi. Võis arvata et saalitäis Kommertspanga aktsionäre praeks Eesti Panga esindaja elusalt ära. Mis mõte oli Eesti Panga president Siim Kallasel ise Tartusse rahva ette sõita? Oo ei. Nii teenitakse vaenlasi, mitte ei ehitata poliitilist karjääri. Põhjust, miks Tartu Kommertspanga tegevus tuli peatada enne kui raha päriselt välja jookseb, saadeti Tartusse selgitama nooruke kõrge kulmukaarega pangandusjärelvalve ametnik. Nimeks Andres Sutt.
Andres Sutt tõusis sumisevate aktsionäride ees lavale et selgitada, kuidas Tartu Kommertspanga bilanss, eriti selle valuutaosa, katastroofiliselt väheneb. Sutil olid kaasas lüümikud graafikutega. Noormeest tabas aga, öelgem otse, sabotaazh.
“Meil ei ole projektorit,” tõdes koosolekut juhatav ülikooli õppejõud ja haldusprorektor Vello Peedimaa.
“Kuidas?“ — kergitas Sutt oma niigi kaarjaid kulme. “Me ju palusime eelnevalt et projektor toodaks?”
“Kahjuks on olukord niisugune,” jäi Peedimaa enda juurde.
Kõikidele ootamatult palus Sutt rahulikult koosoleku juhatajal projektor korraldada ja keeldus ilma selleta rääkimast. Vaheajal ei olnudki haldusprorektor Peedimaal (kes sai kuulsaks sellega, et varus Tartu Ülikoolile mõistusevastases mahus mitte kellelegi vajalikku nuluõli) muud muret kui kusagilt õppehoonest projektor kohale tellida.
Noor pangajärelvalve ametnik saigi rahulikult Tartu Kommertspanga aktsionäridele lüümikute varal seletada, mida panga juhatus nende rahaga peale oli hakanud ja miks nende aktsia väärtusetuks muutus. Halamisest polnud abi: esimese aktsiapanga aktsia Eesti Vabariigis oli põrmustunud.
Teine Andres Sutiga seostuv sügisene hetk on tänane. Eesti Panga nõukogu peab otsustama, kas uueks EP presidendiks saab “siseringi” inimene Andres Sutt või tükk aega Eestist kaugel olnud Ardo Hansson. Eesti Päevalehe küsitlus näitab, et EP nõukogu liikmed ei leia kahel kandidaadil sisuliselt suurt vahet.
Seepärast tõusebki tähtsamaks nende kahe mehe olemuslik vahe. Suti näol jätkuks Eesti Panga juhtimine “siseringi” poolt, Hanssoni puhul mitte.
Mis vahet aga sellelgi on?
Minu silmis on lakmuseks suhtumine Eesti Panga häbiplekki, VEB-Fondi. Niivõrd kui Eesti Pank on saanud teha kriisiaegadel erinevaid otsuseid, sulgedes näiteks EVEA panga ja päästes Optiva panga 1990-ndate lõpu kriisis, on kõigel ikkagi olnud mõistuslik põhjendus. Kasvõi vaieldav, aga põhjendus. Sellele aga, mis juhtus VEB-Fondiga, kuhu rublaajal jäid kinni paljude ettevõtete ja ka ülikooli valuutavarud, pole Eesti Pank andnud mingit põhjendust. Nimelt selgus, et umbes miljardi krooni suurusest fondist (suurus on vaieldav, olenevalt intresside arvutamisest) on valitud firmad tõenäoliselt “teenete” eest oma raha kätte saanud. Üks firma näiteks enam kui miljoni Inglise naela. Teised aga, nende hulgas Põlvamaa osaühing Imbi, on Eesti Pangast saanud ainult külma suhtumist.
Tõenäoliselt ei oleks Eesti Panga siseringile, sealhulgas VEB Fondi loomise ajal panka juhatanud Siim Kallasele, sugugi meeltmööda selle “matmata laiba” veelkordne ülestõstmine. Võib ju juhtuda, et Siim Kallas kandideerib Toomas Hendrik Ilvese järel Eesti vabariigi presidendi kohale. Samas on Riigikohus Märt Raski juhtimisel näidanud üles sõltumatust ja langetanud otsuse, et Põlvamaa osaühing Imbi ja selle omanik Vambola Kolbakov on õigustatud oma külmutatud raha eest Eesti Vabariigilt kompensatsiooni saama. Seega: VEB-fondi nimelise laiba peitmine ei õnnestunud ja võib maksumaksjale kalliks minna.
Täna hommikuks olid Ardo Hansson ja Andres Sutt vastanud ajakirjanike kõigile küsimustele. VEB-fondiga seotud küsimustele vastamiseks palusid mõlemad kandidaadid lisaaega, seejärel saatsid aga mittemidagiütlevad vastused. Andres Suti kui Eesti Panga endise asepresidendi suhtes on see halb iseloomustus.
Hoolimata sellest, mis Eesti Panga täieliku kontrolli all olnud VEB Fondiga (pikemalt: Vneshekonombanki fondiga) juhtus, peaks Andres Sutil selle kohta olema nii teadmine kui oma arvamus. Hoolimata isegi sellest, mis inimeste ja firmade ammu kadunud rahast edasi saab. Võib-olla ongi kõige ökonoomsem riigi poolt võtta positsioon “let the dead bury their dead“ — ehk mitte sentigi maksta, nagu Andrus Ansip katsub teha.
Eesti Panga värskeks presidendiks aga ei peaks saama siseringi mees, kellel, nagu Eesti Pangal juba kahekümne aasta jooksul, fondist väljakanditud raha suhtes mitte mingit kommentaari ei ole.
Lisan mõned lõigud Toomas Kümmeli VEB-Fondile pühendatud raamatust. Ma ei arva, et Kümmel selle raamatu päris omast initsiatiivist kirjutas, ja võib-olla on asja taga tõesti keegi fondiga seotud isik (mina selliste hulka ei kuulu, olgu öeldud). Kuid Kümmeli tõstatatud küsimused — millega, nagu nähtub, oli kursis ka Ardo Hansson — on liiga tõsised et Eesti Pank oleks saanud ja siiani saaks jätkata upsakat ja jäist “ei kommenteeri”- liini.
* * *
Tsitaate Toomas Kümmeli raamatust „Isamaa rüüstajad”
Siim Kallase ettekandest Riigikogus 20.01.1993: „See [VEB-fond] peaks olema optimaalne variant, mis vastab kõikidele nende arvete omanike ja ka pankade huvidele, st me korjaksime seadusandliku organi otsusega pankadest ära selle külmutatud arve, nii aktiva kui passiva poolelt..” (lk 69)
20. mail 1997 arutas VEB-fondi probleeme Eesti Panga nõukogu. Pärast VEB-fondi nõuete müümise arutelu pidi Ardo Hansson tõdema: „Kui Eesti Pank koos valitsusega midagi otsustab, siis järgneb kohe populistlik vasturünnak. Kreeditorid tahaks ise otsustada.” Talle sekundeeris Ants Erm: „Võimalik on üks käik: Riigikogu otsuse punkt 6 ellu viia, kutsuda kokku kreeditoride üldkoosolek. Siis nad ise otsustavad, mida tahavad.”
Kuid Eesti Panga president Vahur Kraft oli Riigikogu otsuses ette nähtud fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumise vastu, sest siis oleks võinud kontroll „verepanga” üle Draakula käest ära minna. [..] Kui Draakula nimetada ajutiselt verepanga juhatajaks, ei tasu loota, et ta iialgi kavatseks vere üle teostatavat kontrolli jagada doonoritega. Riigikogu otsust ei täitnud Eesti Pank mitte kunagi. (lk 102-103)
Mis siis toimus [1998]? Riiklik fond muudeti ümber eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks [sihtasutuseks] ehk eraettevõtteks! Täiesti arusaamatu, miks seda olulist muutust ei ole märgatud ega lamenti löödud. [..] Eraettevõte ei pea vastama teabenõuetele, ei pea kartma, et Riigikogu liikmed hakkavad selle nõukogusse nimetama liikmeid, ei pea riigiorganitele oma tegevuse kohta aru andma ega kartma Riigikontrolli. (lk 116)
Kuni praeguse hetkeni seletatakse ju pangakriisi teket sellega, et Eesti Pank, PEAP ja UBB ei teadnud kuude kaupa arvete külmutamisest midagi ja tegid nende blokeeritud vahendite arvelt arveldusi teistelt läänes asunud korrespondentarvetelt. Niimoodi kasvas puudujääk, mis viis kriisini. [..] Jutt igasugusest teadmatusest on jama. (lk 154)
Võime jõuda masendava tõdemuseni: mõned Eesti ettevõtted kandsid küll korralikult edasi oma laenumakseid Eesti Pangale ja selle taskupangale PEAP-ile, kuid sealt edasi VEB-i neid summasid ei kantud! [..] Eesti Pank pani VEB-ile kuuluva raha rahulikult enda tasku, rikkudes jämedalt VEB-iga 23. jaanuaril 1991 sõlmitud lepingut ning kisas pärast sellist röövimist 11 aastat avalikult: vaadake, mis venelased tegid, võtsid meie ettevõtete raha ära. (lk 125)
Mitte keegi pole mitte kunagi täpselt aru saanud, kui palju raha siis ikkagi Moskvas VEB-is külmutati ja kui palju sealt valuutakontolt vahepealsetel aastatel ära mujale on kantud, kui palju nõudeid maha kantud, kui palju tegelikult mingis osas rahas välja tiritud. (lk 146)
Alles aprillis 1992 taipasid pangad, et mitte keegi ju ei saa aru, missugused vahendid täpselt on külmunud, ning kasutasid situatsiooni suurepäraselt ära isiklikes huvides oma halva majandustegevuse põhjustatud aukude katmiseks. Kuid mitte ainult [..] See oli pankurite ja nende sõprade kuldne ajastu, omaaegne Eesti belle époque, kus võõra raha arvel sai rikastuda ise ja seda ka sõpradele jagada. (lk 155)
Miks oli vaja nii kramplikult valetada? Ainus põhjus saab olla selles, et tegelikult need külmunud vahendid ei olnudki nii külmunud, kui meid tahetakse uskuma panna. [..] Kelle jaoks siis VEB-is asunud raha ei olnud külmunud? See on tegelikult üks kõige olulisemaid küsimusi nende [PEAP-i ja UBB] ja keskpanga juhtidele. (lk 158)
VEB-i külmutatud kontodelt raha haihtumise loos on ainult üksainus tõde — mitte midagi ei ole saanud toimuda ilma Eesti Panga volituseta ja teadmiseta. (lk 194)
