VANA KULD: Kreeka võlatrall ehk kuidas Ansip mind läbi sõimas
Peaminister Ansip: “Mina valitsusjuhina ütlen, et jah, me oleme valmis soetama Kreeka valitsuse võlakirju.”
Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
Kes peaks rahvale selgitama, mis tingimustel ja milliste riskidega toetab Eesti sadade miljonite eurodega võlakriisis riike, kui isegi kogenud majandusmees Indrek Neivelt sellest aru ei saa?*
*Lugu ilmus esmakordselt 16.juunil 2011
Möödunud neljapäeval oli mul unustamatu telefonivestlus, millest saan ilmselt kunagi pajatada oma lastelastelegi. Peaminister Andrus Ansip sõimas mind telefonis lihtsalt läbi, nahutas nii, et suled lendasid. Mitu minutit tulist monoloogi, kui rumal inimene ma olen ja kuidas ma üldse ajakirjanik polegi.
Hiljem saatis ta mulle valitsuse pressibüroo kaudu veel kirja, mis on täies mahus nähtav Ekspressi veebiversioonis www.ekspress.ee.
Valitsusjuhi tõre arvustus Ekspressi suunal jätkus valitsuse pressikonverentsil, millest meile pühendati lõviosa. Hiljem saatis ka rahandusminister Jürgen Ligi mulle e-kirja, kus nimetas Ekspressi lugu piinlikuks haltuuraks ning soovitas mul kirjutatud jama eest vabandust paluda.
Ent selleks pole vähimatki põhjust.
Nädal tagasi kirjutasime, et Ansip ja Ligi on esitlenud Eesti abi võlakriisis Kreekale ja Portugalile, sealhulgas Kreeka riigi võlakirjade ostmist tulusa investeeringuna. Toreda jalutuskäiguna ELi solidaarsuse põhimõttel: peame aitama, et meid aidataks.
Härrad kuulutasid vihaselt, et Eesti pole Kreekat toetanud. Ent Ekspress polegi väitnud, nagu me oleksime seda juba teinud.
Ammugi polevat Ansip enda sõnul pidanud Kreeka võlakirjade ostu kasulikuks investeeringuks.
On nii öelnud või ei ole – selle üle vaielda on täiesti tobe. 13.mail 2010 selgitas Ansip valitsuse pressikonverentsil täiesti ühemõtteliselt:
“Mina valitsusjuhina ütlen, et jah, me oleme valmis nii soetama Kreeka valitsuse võlakirju kui ka osalema selles laiemas abipaketis [–] See tähendaks, et me paigutame oma reservid näiteks Kreeka valitsuse võlakirjadesse teatud osas ja teatud osas annaksime garantii [–] see abi ei ole mitte tagastamatu abi, vaid abistamise eest makstakse küllalt mõistlikku intressi.”
Jah, Eesti pole praegu tõesti Kreekale sentigi laenanud, kuid tulevikus seda välistada ei saa, sest Eesti tahab tuleval aastal liituda Euroopa abimehhanismidega (ESM ja EFSF). Kreeka on praegu Brüsselis ja Frankfurdis kõneaine number üks ja suured otsused sünnivad veel sel kuul.
Põhiline probleem pole siiski Ansipi kehv mälu oma väljaütlemiste suhtes, vaid hoopis see, et valitsus pole siiras ega räägi meie osalemisest võlgnike abistamises ausalt.
Rahandusministeeriumi asekantsleri Tanel Rossi sõnul on meie panus neisse 149 miljonit eurot rahalise sissemaksena ja ligi 130 miljonit eurot riikliku garantiina. See teeb vanas rahas üle 4,3 miljardi krooni.
Olukord on lihtsalt veider. Eesti on Euroopa abimehhanismidega liitumisel võtmas ülisuuri kohustusi, kuid valitsus ei suuda rahvale selgitada nende olemust, rääkides vaid solidaarsusest ja garantiidest.
Kui me osaleksime Kreekale laenu andmises, siis kui palju me sellest rahast tagasi saaksime? Arvestades, et näiteks reitinguagentuur Standard & Poor’s langetas Kreeka riigi reitingu peaaegu maksejõuetuse tasemele ning Euroopas on aina vähem neid, kes usuvad, et riik pankrotist pääseb.
Kui palju maksab üllas solidaarsuse põhimõte, kui kõne all on Euroopa rahaliidu võimalik lagunemine või näiteks vajadus liikmesriikide poolt uuesti kapitaliseerida Euroopa Keskpank? Ja üleüldse – kui palju on Eesti valmis euroliidu kooshoidmise nimel kohustusi võtma? 10 protsenti SKTst? Või isegi 20?
Kas seda peaks rahvale selgitama rahandusministeerium, Eesti Pank, ajakirjandus, opositsioon või hoopis kodanik Neivelt?
Sisulise debati asemel käib hämamine ja rahustava fooni loomine. Peaminister lähtub optimistlikust hurraa-patriotismist ja süüdistab ajakirjandust. Samas annab üks teine minister mõista, et võlakriisi-asjad päris nii roosilised ikka ei paista – meie unistus see pole, kuid teisi riike tuleb kas või hambad ristis aidata.
Eesti panga tegelased vaatavad, suu vett täis, kõrvalt ja mõtlevad: ei saa neist asjadest Eestis ikka keegi päris täpselt aru, kuid me ei saa selgitada ka päris kõike ja tegelikult pole nagu meie asi ka. Majandustegelased on oma talupojamõistusega ärevil. Neivelt loeb Äripäeva asemel Financial Timesi. Riigi PR-ametnikud on “küsimusteks alati avatud”. Ometi debatt niivõrd olulises küsimuses puudub.
Järgmisel nädalal kogunevad Euroopa valitsusjuhid Brüsselisse Euroopa Ülemkogule. Sealgi on peamiseks kõneaineks Kreeka. Milline on Eesti positsioon? Kas kavatseme lihtsalt kaasa noogutada Saksamaa rütmis ja kodus öeda “solidaarsus – teeme ära”?
Igatahes on kogu kemplemisest nii palju kasu olnud, et rahandusminister Ligi lubas tänasel valitsuse istungil Kreeka abistamisega seotut põhjalikult selgitada. Asi seegi. Teadmine on valgus, mitteteadmine pimedus, nagu öeldakse.
