Peame lootma, et president Ilves aitab viia Eesti arengu ja imago tagasi teele, kust ta hakkas ära kalduma viis aastat tagasi.
President Arnold Rüütli ajastut tuleks meenutada kui ENSV viimset hingetõmmet. See peaks jääma ajalooks, mis enam ei kordu. Võibolla püüdis president Rüütel heaks teha oma mineviku. Aga uuel aastatuhandel, NATO ja Euroopa Liidu ajastul, oli ta anakronism. Aeg jäi Eestis seisma.
Algus oli Kadriorus hea, ta pani rõhu siseoludele, mis aga olid peamiselt valitsuse pädevuses ja püüdis käe ulatada ka väliseestlastele, kuid sai oma aatekaaslastelt kohe vastu näppe.
Samad aatekaaslased leidsid võimaluse ära kasutada tema endisaegset hõngu. Ajalehtede külgi täitsid nõukogude-aegse tegevuse õigustused.
Rüütel ei püüdnudki neid pidurdada: (et seltsimehed, nüüd on küllalt, ajad on muutunud; minge ja nautige oma pensione; demokraatial ei ole tavaks kedagi seina äärde panna). Kuid toonane president tõestas oma leebust lähimineviku suhtes. See oli peamine põhjus, mis viis eesti ühiskonna „kreeni”. Ta peitis end ühiskondliku leppe taha. Selleks oli küll omajagu põhjust, kuid ühiskonna lõhestumise ja kihistumise tegelikkus oli mujal. Süvenesid sotsiaalsed, etnilised, majanduslikud ja poliitilised probleemid. Kuna lahendusi ei otsitud ega leitud, asendus see tegevusetuse ja stagnaajaga. Tehti plaane ja uuringuid, kuid praktiliselt ei lahendatud midagi. Korruptsioon aina kasvas. Kahjuks oli president Rüütel lõpuni oma mineviku vang.
Õnneks oli liitumine NATO ja Euroopa Liiduga arenenud president Meri ajal nii tõhusalt, et tagasipööre oli võimatu. Rüütlile jäi oreool, mille oli tegelikult teeninud president Meri. Mõlemal oli tarvis oma tahmane minevik maha pesta, kuid Meri valis tuleviku, uue ajastu; koos uue põlvkonnaga. Rüütel jäi aga minevikku koos endiste aatekaaslastega. Nii tekkiski dilemma, milles eesti rahvas vaevles viis aastat ja millest ta peab tingimata väljuma.
Pole siis ime, et kõlasid loosungid nagu “Kommarid ahju!”. Meedia oli täis mineviku nimesid, kes püüdsid üksteise võidu rahvast veenda, et meie, kommunistid, olime tegelikult kommunismi õõnestajad ja tõelised vabadusvõitlejad, olgugi et panime vangi ja saatsime sunnitööle Hindid, Kuked, Tartod, Niklused ja sadu teisi süütuid rahvuskaaslasi; olgugi, et ässitasime verekoerad sinimustvalge kandjate peale ja vangistasime teismelisi punakujude märgistamise eest. Reiljan ju toonitas igal pool, et metsavennad olid bandiidid.
Keegi ei hädaldanud neil aegadel, et meedia on erapoolik! Meile öeldi, et Eesti on nüüd „niisugune“ ja et me peame sellest aru saama. Kas ei olnud meedia sel ajal „kreenis“? Toimus ennesõjaaegse vabariigi materdamine, lipulaevaks Ilmjärve Moskva-uuringud president Pätsi „hirmutegudest“. Rahvas kirjeldas meedias oma „õnnelikku noorusaega” kirevates värvides. Kõik see olla toimunud „vene ajal,” mitte nõukogude, kommunismi või EKP võimu ajal! Sündis see, mida tuntud ajaloolane Vello Helk on õigesti nimetanud „mentaalseks okupatsiooniks“. Nüüd on aeg ka sellest okupatsioonist vabaneda!
President Rüütel kahjustas oma mainet, kui vallandas ordenitesaju, vääristades teiste hulgas sinimustvalge teotajaid Eesti Vabariigi autasudega. Rüütli poliitiline eesriie langes aga lõplikult kahe erakonna „garandina”. Rüütel ei protesteerinud. Aga ta pidi ju olema terve rahva president!? Ta vist ei teadnud, mis ta ümber toimub, kui laskus Eesti Vabariigi riigipeana sopasele poliitikamaastikule, Keskerakonna ja Rahvaliidu oletava „võidu” garanteerijana. See idee oli nii lapsik, et võis idaneda ainult mõnest vanast agitaatori käsiraamatust. Nii sai Rüütlist tõeline lähimineviku vang, sest praeguses eesti tipp-poliitikas pole tuntumaid endisi ENSVlasi kui Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Esimene ei ole kunagi otseselt pooldanud NATOt ja tema erakonnal on koostöölepe Putini võimuparteiga. Presidendiralli ajal oli Reiljan Savisaare ideoloogia läbisuruja.
Nüüd paistab, et on tõusmas uus grupp „planeerijaid“, kes otsivad uues presidendis igat võimalikku pahet. Kui see oleks tavalise demokraatliku riigi poliitikamaastik, poleks seda mõtet tähele panna. Ja „kreenis” meediat kasutatakse ikka ära! Juba hädaldatakse, et president külastas Helsingit ja Riiat. Nutt lahti, et miks ta Moskvat ei külastanud?
Unustame ära keskerakonna ponnistused esimesest ja teisest Eestist. See on tüüpiline marksistlik lähteviis. Nõukogude aeg on pärandanud eetikavaesuse, kadeduse ja klassivõitluse. Vaba turumajandus peab käivituma eetikaga; kadedusel ei ole seal paika. Demokraatlikus ühiskonnas loob see tugeva keskklassi.
Eesti on teel arenenud riikide perre. Seda on soosinud läände võetud suund. Savisaare ja Reiljani soovitused nokitseda Eesti edu kallal, laenata hiigelsummasid, liigselt suurendada keskmist palka, muuta maksusüsteemi ja taga nuttes sotsialismi, on tee tagasi minevikku ja pankrotti. Täpsemalt — tee tagasi Venemaa rüppe!
Eesti saavutused turumajanduses on tõestanud, et rahva rikkus suureneb koos riigi rikkusega. Pensionäride sissetulekud on tõusnud ja tõusevad veel. Keegi ei salga, et Eestis on vaeseid; nälgivaid lapsi ja noori peresid, kes vajavad toetust. Ka tervishoid ja haridus vajavad väga tõsist tähelepanu. Alkoholi liigne pruukimine ei tõota head Eesti tulevikule. Põllumajanduse saab jalule tänapäevase tehnoloogiaga, mitte taga nuttes kolhooside lõhkumist.
Pole ka päris õige „süüdistada” ajakirjandust, mis Savisaare/Reiljani sõnul olevat aidanud Ilvese Kadriorgu. Eestis on tõsiseid probleeme meediaga, kuid ei maksa ajada meedia kaela dokumenteeritud faktide edastamist. Kui ajakirjandus avastas arhiividokumentide taustal Rüütli komnooreks astumise aasta ja Rüütel püüdis seda salata, ei ole see laim.
Piir tuleb aga panna isiklikule laimule. Raske on luua erapooletust meedias. Uudised on faktid, kirjutatud faktide najal. Kui faktid on väänatud, tuleb seda tõestada. Arvamusartiklid on autori arvamused — punkt! Pole näinud kusagil artiklit, kus poliitiline arvamus kiidaks valimiste eel mõlemat poolt! Ei saa väita, et eesti meedia oleks Rüütli kohta lausvalet kokku ajanud. Demokraatlik valimiskampaania on tihti poriloopimine, igal pool. Kui aga lood riigikontrolli, siis satud üsna libedale teele, mis läheb otse diktatuuri suunas. ENSV-lased on harjunud „kontrollitud” uudiste ja arvamustega. Nemad hädaldasid meedia üle kõige rohkem, kui neid kritiseeriti. Võibolla neil oli ka põhjust hädaldada, sest kontroll informatsiooni üle oli nende haardest väljunud!
Demokraatlikes riikides unustatakse poriloopimised päev peale hääletamist. Tunnistatakse, et üks oli võitja ja teine kaotaja. Nüüd aga töötame koos meie riigi ja rahva heaks! Kui otsus on demokraatlikult tehtud, tuleb pöörata uus lehekülg ja öelda, et eks järgmistel valimistel proovime uuesti!