Egon Valdaru reporter
23. juuni 2018,
Kuus Saksa poolel sõdinud Eesti sõjameest mälestustahvli avamisel Mustlas. Fotol on vasakult alates Harry Erm, Harald Mäepalu, Endel Luik, Boris Takk, Evald Arder, Albert Sarapson.
FOTO: Egon Valdaru
Reede õhtupoolikul avas Eesti Sõjameeste Sakala Ühing Mustlas Posti tänava majal tahvli, et mälestada kõige kuulsamat teises maailmasõjas sakslaste poolel võidelnud eestlast Alfons Rebast, kelle sünnist möödub 24. juunil 110 aastat.
Kohal oli kuus Saksa vägedes võidelnud rohkem kui 90-aastast Viljandi linnas või vallas elavat veterani. Üks nendest, Boris Takk, tuletas meelde, et nad võitlesid Saksa vägedes Eesti eest.
Sama nentis ka Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu toetajaliige Elmo Ant, kelle sõnutsi olid kaitselahingud, millest kuulsaimad peeti Sinimägedes, teiseks vabadussõjaks, et saada Eesti riik tagasi. «Paraku on toonased kangelased unustatud ja neid ei tunnustata,» lisas ta. Samas avaldas Ant lootust, et seekord paigaldatud mälestustahvliga ei lähe nii nagu Lihula mälestusmärgiga, mille Eesti valitsus lasi vägivaldselt minema viia.
Eakas veteran Boris Takk lisas, et ehkki Nõukogude Liit peab ennast teises maailmasõjas võitjaks, saavutati see meeletute inimkaotustega. «Saksa armees ei olnud nii palju sõdureid, kui oli Vene poolel langenuid,» sõnas Boris Takk.
Sõna võttis ka Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu eestvedaja Harald Mäepalu.
Kohaliku kiviraiduri Kalev Pehme tehtud kiviplaadil on Alfons Rebane kujutatud SS-i mundris, mille varrukal on Eesti vapp.
«Seinalt jääb Rebane vaatama üle tee Jaani parki Vabadussõjas langenute mälestussamba poole, mis sinna paigaldati esimest korda tema osavõtul 1937. aastal ja uuesti pärast taasiseseisvumist,» rääkis Elmo Ant (varem Valdo Paddar).
Alfons Rebasele kuulub kõrgeim sõjaväeline autasu, mida eestlane kunagi on saanud. Rüütliristi said neli Saksa armees bolševimi vastu võidelnud eestlast, belglast ja hollandlast, kolm prantslast ja taanlast ning 12 lätlast. Tammelehed Rüütliristi juurde anti aga vaid kahele välismaalasele, need olid belglane Léon Degrelle ja eestlane Alfons Rebane.
Margus Põldsepa sõnutsi on mälestuskivi paigaldamine igati tervitatav. «Alfons Rebane on Eesti soost sõjasangar, vaieldamatult suur oma rahva poeg. Oleme nende sangarite mälestust Eestis kajastanud ja talletanud liiga vähe. Iga selline samm, mis tõstab rahva usku ja patriotismi nüüdsel globaliseerumise ajal, on teretulnud, sest patriotism on euromulli sisse kadumas. Olen oma rahva poeg nagu Alfons Rebanegi. Ta ei häbenenud kunagi oma rahvust, vaid alati rõhutas seda kõikjal. Ta oli legendaarne mees, kes targalt tegutsedes tõi 13 korda enda alluvuses olevad eesti sõjamehed kotist välja, tehes seda nende elude päästmiseks. Ta oli oma sõduritele eeskujuks, keda meenutatakse seniajani ülivõrdes. Oma mehi ta hoidis ja nemad hoidsid teda ka,» sõnas Põldsepp.
Vikipeedia andmetel oli Alfons Rebane teise maailmasõja ajal mitme Saksa juhatusele alluva eesti väeosa ülem. Ta osales oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920. aastatel ja sai ohvitseriks 1929. Mais 1941 läks ta Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris.
Pärast Nõukogude okupatsiooni ja suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks idarindel 658. Eesti Pataljoni ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus tal välja murda 13 piiramisrõngast. Pärast sõda osales ta inglise luure töös. Tema katsed Eesti metsavendi toetada ja varustada ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.