Ma mõtlen ikke nende koolilaste peale, kes kord nädalis Eesti Maja vahel jõlguvad. Tea, mida neile seal kah õpetatasse. Oleks noorust ja koib kannaks, läheks piiluks mõnikord ukse vahelt. Ise ei saand seda koolitarkust kuigi palju, aga eks seegi old ea, mis elu õpetas.

Vanarahva tarkus on küll üks väärt asi, aga eks seda anna kah uutmoodu väänata. Vahel tuleb isu jälle poisikeseks akata, kooli minna ja õpetajat vigurijutuga kiusata. Üteldasse, et üks loll jõuab rohkem küsida kui ühessa tarka vastata. Aga ma tahaks näha ja kuulda, mis üks tark õpetaja siis teeb, kui ühessa lolli korraga küsima akkavad. Kas jääbki ädasse vai? Äda pidi ju ärja kaevu ajama ja lehma lepikusse lehte lugema, aga vasikas vahib vankrivarbade vahelt ja viriseb.

Ei, see viimane ütelus läks nihu. Vankrivarbade vahelt vahib oopis vaesus ja ädaldab, et pole raha, mis rattad käima paneks. Aga kui raha jälle liiga palju saab, siis võivad rattad nisukese vungiga käima minna, et ajab koorma kraavi. Õnnetus ei üia tulles, aga tasakesi kõrva sosistab ikke küll, nii et vaata aga ette. Ettevaatus pidi ju tarkuse ema olema, kesse nüütsel ajal sellest oolib, kes isa on.

Käbi ei pidada kännust kaugele kukkuma, aga mis siis, kui ikke kukub? No siis mine ja kae oolega perra, kas oli ültse käbi, äkki oli kägu. See kukub igal pool, aga mitte kunagi kännu ligidal.

See on õigus, et vana arm ei roosteta. Aga küll sunnik sügeleb vahel.

Küsija suu pihta ei lööda kunagi, aga vastaja saab vasta vahtimist alati.

Aga vat sellest ma küll aru ei saa, miks ülekohus kotis ei püsi. Midagi peab ju kotis olema, sest tühi kott ei seisa püsti. Põrsast ei lubata kah kotis osta – aga äkki müia lubatasse?

Siin ma siis kükitan ja mõtlen, et olen vist palju kannatand, kuda ma muidu nii kaua elada sain. Istun ja mängin seda pilli, mis pika ilu peale tuli; ja järan soolast suutäit, sest magu on magedat täis. Järan ja järan ja järele ei anna, nii palju targem ma ei ole.

Märkmed: