Kathleen Wynne asendab aralt tagasiastunud meest, kes pidas ennast hariduse vallas asjatundjaks ja kõikide huve peegeldavaks poliitikuks. (Dalton McGuinty katkestas mullu oma parlamentaarse tegevuse populaarsuse kahanemise tõttu lootuses, et uue juhi valimiskampaania käigus saab Liberaalide partei oma määrdunud oreooli taastada). Loodetakse, et Wynne’i valik liberaalide kongressil loob tulevikus ehk uusi võimalusi.
See on ajalooline otsus, kuna peale monarhide on naisi poliitilistel – ja ka ärimaailmas - juhtkohtadel piinlikult vähe. Lähiminevikust tuleb mõjuvõimsa riigijuhina meelde vaid raudne leedi Margaret Thatcher. Kuid Kanada rahvarikkaimas provintsis, (umbes 10 Eestit, 13,5 miljoni elanikuga), oli viimane aeg arvestada võrdsuse põhimõtet.
Wynne ei ole just noor, kuid ajakirjandus on keskendunud hoopis muule, kui sellele, et ta on vanaema. (Ennetades võimalikku vastukaja: gallupite põhjal mõjutab vanaisaks olemine harva juhtival kohal olevat poliitikut). Võiks öelda, et pärast ema rolli perekonnas on tähtsuselt järgmine vanaema roll, seda eriti nö traditsioonilises perekonnas, kus ema keskendub töö, kodu ja lastekasvatuse kohustustele, isa aga sissetulekule. Tahaks loota, et vanaemana – ja emana – on need kogemused laiendanud Wynne’i kui poliitiku silmapiiri pragmaatilisusest hoolivuse suunas. Hetkel on Ontario poliitilises elus markantseid lahkhelisid, mida ehk ainult tasakaalukas ema/vanaema suudaks lahendada.
Pilguheit isiklikule kontekstile.
Kathleen Wynne esindab valimispiirkonda mis on ajalooliselt kõikunud konservatiivide ja liberaalide vahel. Pigem esimesi sagedamini kui teisi. Allakirjutanu, nagu ka paljud teised eestlased (huvitavat: Wynne’i kohalik büroo asub Suomi Kotis, vanadekodus kus ka eestlasi elab), on Don Valley Westis valija. Kui Wynne esmakordselt provintsitasandil kandideeris, ei andnud analüütikud tema võiduvõimalustele lootust.
Koolinõunik Wynne koputas meie uksele oma esimese valimiskampaania käigus. Olin just aiatööd teinud, seljas Stephen Harperi reklaamsärk, mida jagati kunagi ajakirjanikele; Harper oli siis veel opositsiooni juht. Särki kandsin kodus mustemaid töid tehes, mujal mitte. Wynne tutvustas ennast, ja ütles kohe, et siit majast ma vist toetust ei leia. Julgesin ütelda, et see sõltub tema seisukohast hariduse tuleviku teemal. Seletasin, et meie peres algkoolides olevad lapsed kogevad vaid kõiksugu õpetajate tööseisakuid, streigiähvardusi ja ma ei saanud aru, miks koolilapsed ning nende vanemad peaks olema justkui pantvangide seisuses. Wynne toonitas, et ametiühingute vahekorrad valitsustega on keerulised, kuid mitte lootusetud ja liberaalselt häälestatuna arvas ta, et läbirääkimiste käigus suudab tema partei selles küsimuses kõige rohkem saavutada, jättes lühivestluse käigus väga tasakaaluka inimese mulje.
Wynne tuligi võitjaks, ja mul oli edaspidi teda meeldiv näha haridusministrina meie noorte koolilõpetamiste aktustel, kus ta alati positiivselt rõhutas noorte tuleviku võimalusi. Jutule ma enam ei pääsenud, aga plusshinnang jäi ikkagi.
Nüüd peaministrina on ta pärinud selle sama supi, mis katlas ikka podiseb: õpetajad ei taha kuidagi ametiühingute kaudu maksumaksjatelt väljapressitud hüviseid peost lasta. Kui nad oleksid ülekoormatud või alahinnatud tunneks neile kaasa. Kogemused lapsevanemana koolisüsteemis olles kinnitavad, et see nii ei ole. Ning püksirihmapannalt peaks kõik kes riigitaskust palka saavad pingule tõmbama, erasektoris on see tänu meespoliitikute otsustele, mis on viinud globaliseerimise piiril kõikuval majandussüsteemini, juba mõnda aega nii olnud.
Kahtlemata saadavad Wynne’i värsked tuuled. Arvan oma kõrvaga kuuldu ja silmaga nähtu põhjal, et ta on paendlik poliitik. (On see oksümooron?) Otse selline kes eriti hariduse ja perekondade teemadele keskendub, tunneb muret tuleviku suhtes. Ehk on homseks lootust.