Vancouveris elab palju mõtlikke ja ettevõtlikke eestlasi. Kuna inseneride ja eesti kultuuritegelaste linn Montreal on ammugi kaotanud teise koha Kanada eesti väljapaistva kogukonnana sealt paljude mujale asumise tõttu, on vastuvaidlematult teisele kohale tõusnud Vancouver. Nad võivad seal uhkust tunda sinna eestlaste poolt rajatud nii kõrgehituste kui ka kahe nägusa kiriku ja Mäeotsa talu üle. Seal on toimunud suuremaid Lääneranniku Eesti Päevi. Eesti tegevus on olnud tugev.

Nüüd on eesti ühiskonna ehitajaist endised põgenikud vanaks saanud nagu mujalgi ja juturingides on lahkamist leidnud nende oma järeltulijate põlvkonna suunamine. Sellest on saanud raske küsimus. Baptisti koguduse esimees Herbert Kirves arvab, et usuline tegevus on Vaikse ookeani linnas kindlasti üks tugevaim. Sellele järeldusele võis jääda ka luterlikust jumalateenistusest osavõtmisega. Hiljuti lõpetas aga oma tegevuse seltsi meeskoor ja nooremaid näeb Eesti Kodus üha vähem. Täienduskoolis on 8 õpilast. Kuhu on ometi meie noored jäänud?

Paar aastat tagasi loodi Vancouveri Eesti Seltsi poolt kohapealse eestluse tulevikuvõimaluste uurimiseks Tuleviku Komisjon (VETK). Komisjoni mandaadiks oli üksteisest olenevat eestluse tervikut näha, mõista ja teha vastavaid ettepanekuid ühiskonnale vajaliku aktiviteedi elluviimiseks. Torontos sellisele käsitlusviisile pole veel mõeldud. Vancouver on siis ka selles küsimuses juhtivas osas.

Vancouveri Eestluse Tuleviku Komisjoni etteotsa valiti viimaste Vancouveris toimunud Eesti Päevade esimees Malle Püss ja veel seitse inimest. Komisjon kutsus sinna juurde ka kõikide kohapeal tegutsevate organisatsioonide esindajad. Diskussiooni aluseks koostati küsimustik, mida levitati 350 eestlase hulgas. Neist tagastati 80. Ankeet oli eesti- ja ingliskeelne. Peeti 21 koosolekut. Järeldati, et ühiskond on muutunud, kahanenud ja nooremad räägivad peamiselt inglise keelt. Eesti vabanemine on põhjustanud tegevussuundade muutmist. Vana, „hääbuv generatsioon“ on küll palju ära teinud eestluse viljelemiseks, kuid nüüd peavad seda tegema kolmanda ja neljanda põlvkonna eestlased. Sihiasetusi tuleb selleks aga muuta.

Palju rohkem tähelepanu tuleks pühendada Eestile ja kogu Kanada eestlusele. Kaasa tuleb kutsuda eestluse vastu sõbralikke kanadalasi. Meie töö tuleks ka organisatoorselt koondada ühise katuse alla, jättes tegutsema senised huvialased formatsioonid. Rõhk tuleb panna nooremate töö toetamisele. Sellepärast on möödapääsmatu inglise keele kasutuselevõtt. Majanduslikku toetust tuleks hankida ka väljaspoolt eesti ühiskonda.

Peasoovitustele järgneb palju teisi, kuid need mahuvad ülalmärgitud soovituste üldraamistikku. Eesti Kodu (Maja) olgu aga koht, kuhu on võimalik sagedamini sisse astuda. Raamatukogusse oleks vajalik muretseda ka ingliskeelset kirjandust, ja üldse peaks rahvuslikku tööd paremini koordineerima.

Teenekate seltskonnategelaste Olljumite mugavas ja emotsionaalselt soojas kodus jätkus jutt eriti „uue alguse“ tegeliku teostamise üle. Kuidas ja kust leida hõõguvat sütt Eestis, Kanadas ja mujal? Selleks peaksid meil olema teatud tuumikud, mis üksteist ergutaks tähendusrikka sidestuse kaudu. Meil peaks olema nimekiri neist gruppidest. Kui sellised kontaktisikud on leitud, siis järgmiseks sammuks peaks olema nende kokkutoomine ühiskondlikuks seminariks võimalikult Eestis, mis on eestluse kodu. Meie omaaegsed Trenti ühiskondlikud seminarid annavad selleks palju eeskuju. Endine skaudijuht Teas Tanner lubas hakata Vancouveris vajalikke eelsamme astuma. Asja taga peab siiski olema noorus ja nooremad ise.

Ehk saame Vancouveri ja Lääne-Kanada eestlaste jõul ühisvankri liikuma?

Arvamus

TRENDING