EKRE esimees Martin Helme. Foto: Uued uudised
Avaldame allpool Raino Paroni arvamuse täismahus.
Riigikogu valimiste kaks kõige olulisemat teemat meie inimeste jaoks on majanduslik toimetulek ja Eesti julgeolek.
EKRE tõdeb oma programmis üsna dramaatiliselt, et „eelseisvatel Riigikogu valimistel on kaalul Eesti rahvusriigi püsimajäämine, Eesti praegune valitsus on viinud meie riigi ja rahva hävingu äärele“. EKRE sõnul „rahvuskonservatiivid teavad ainsana, kuidas panna majandus kasvama ja kuidas pöörata meie inimeste heaolu tõusule“. Jääb mulje, et Eesti kõlgub kuristiku serval ja vaid EKRE võit suudab meid päästa sügavikku langemisest.
Lubadusi lähemalt vaadates selgub, et EKRE pakutud „päästepaat“ ei ole merekõlbulik. Nende heaolu ja majanduse kasvule ja teiselt poolt julgeoleku tagamisele suunatud abinõud on nii-öelda vastassuunalise mõjuga ehk teisisõnu, need majandusliku toimetuleku ja majanduskasvu abinõud vähendaksid julgeolekut.
Nimelt eeldavad pakutud majanduse kasvule pööramise abinõud (“lõpetame taastuvenergia tasude maksmise“, „eemaldame elektri tootmiskulust CO2 kvoodi“) muu hulgas Eesti riigi loobumist rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmisest, sh 1992. aasta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppega teiste riikide ees võetud kohustused, aga ka Euroopa Liidu (EL) liikmena võetud kohustused ja Eesti riigi sisesed õigused kohalike ja välismaiste investorite ees seoses taastuvenergeetikasse tehtud investeeringutega.
Programmis kajastatud põhimõte, et Eesti võiks rakendada valikuliselt vaid neid Euroopa Liidu reegleid, mis meile sobivad, on vastuolus EL toimimise aluspõhimõtetega ega ole praktikas rakendatav. Kui selline põhimõte oleks võimalik ja sarnaselt käituksid ka teised Euroopa Liidu liikmed, lakkaks EL toimimast ja ka Eesti ettevõtjad ei saaks kasutada hüvesid, mida tänane EL kui maailma suurim ühisturg pakub. Ei ole selge, kas tegu on lihtsalt valijatele meeldimise eesmärgil esitatud katteta lubadustega või viitab see pikemas perspektiivis soovile väljuda Euroopa Liidust (et siis liikuda mõne teise riigi või ühenduse mõjusfääri).
Jääb mulje, et erakonna sooviks on juhtida Eesti maailma, kus kokkulepped ja reeglid ei kehti kauem kui üks valimistsükkel ning riigid (poliitikud) saaks kas pärast järjekordseid valimisi või muul neile sobival ajal otsustada, kas ja milliseid varasemaid lepinguid ja seadusi nad täidavad. Selles, millisena EKRE näeb õiguse rolli rahvusvahelistes suhetes, on nähtav paralleel sellega, kuidas Putini Venemaa on suhtunud erinevatesse Ukrainaga sõlmitud lepingutesse.
Idee, et Eesti võiks rakendada vaid neid Euroopa Liidu reegleid, mis meile sobivad, ei ole praktikas rakendatav.
Kas EKRE soovib, et ka meie rahvusvahelised partnerid hakkaksid Eesti suhtes käituma sarnaselt? Kas see, kui EKRE juhitav valitsus teataks, et Eesti loobub ühepoolselt endale võetud kohustuste täitmisest, suurendaks Eesti julgeolekut ja viiks meie majanduse kasvule, nagu lubab EKRE valimisprogramm? Või oleks tulemus hoopis vastupidine?
Kindel võib olla selles, et sääraste lubadustega vehkimine riigi ühe suurema erakonna poolt, kes loodab valimised võita, ei suurenda Eesti kui riigi tõsiseltvõetavust ega aita kaasa Eesti julgeoleku parandamisele. Paari lihtsa ja kõlava lubadusega „Eesti päästmise“ nimel lubab EKRE visata prügikasti selle rahvusvahelise reputatsiooni, mida varasemad valitsused ja Riigikogu koosseisud on, vaatamata poliitilistele erimeelsustele, suutnud 30 iseseisvusaasta jooksul ehitada.