Kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme ja mis on elu mõte, neile küsimustele ei ole vastust, on vaid teooriad ja samuti miks oleme siin, sest Maa põliselanikud me ju ei ole? Inimkonna aastatuhandetevanune ajalugu tekitab palju küsimusi. Avastatud on kunagise tuumasõja jälgi ja iidsed ehitused näitavad, et hingusele läinud tsivilisatsioonide tehniline tase on ületanud isegi käesolevat. Miks nad siis kadusid ja kas meid ootab sama saatus?
Näib nii, et ka käesolev tsivilisatsioon on oma väärtushinnangutega tupikteel. Miks teadus ja tehnika arenevad, aga inimloomus aja jooksul degradeerub ja kaotab eluõiguse? Lähtudes reinkarnatsiooniteooriast, siis on inimesed elanud siin planeedil loendamatuid elusid. Kuhu siis kaob nende mälu elude jooksul hangitud tarkustest ja teadmistest, et astutakse ikka ühe ja sama "reha peale"? Mis kuri jõud röövib kogemused ja mälu nende jumalikust olemusest ning selle asemel, et ehitada Paradiis maa peale, luuakse Põrgu, kus "kogu loodu ägab"?
Mis juhtub peale füüsilisest kehast lahkumist, sellest on palju teooriaid. Tiibeti surnute raamatut loetakse seal surijatele ette, et neid juhatada teispoolsuses mitte sattuma püünistesse, mis olevat ka seal sarnaselt maapealse eluga. Mormoonid õpetavad oma templites salajasi märke ja paroole, millega mööda pääseda valvuritest inglitest ja kulgeda paremasse maailma. Kõige paremini kirjeldab olukorda teooria, kus Maa on kaaperdatud ja muudetud vanglaplaneediks välisjõudude poolt. Lahkuvad hinged püütakse kinni ja kustutatakse nende mälu tugevas elektriväljas. Peale mälu kustutamist sünnitakse jälle "puhta lehena", kuhu hakatakse oma uut elulugu kirjutama ja lastakse oma olemus sandistada valitseva süsteemi poolt. Kas siis ere valgus tunneli lõpus, mida nähakse kehast lahkudes, ongi see mälukustutamisprotsess?
Tavalised inimesd on söönud "hea- ja kurjatundmisepuust" ja nendel on arenenud empaatiatunne. Osa inimkonnast seda teinud ei ole ja sellepärast on nemad pandud siia "vangivalvuriteks". Empaatiatunne neil puudub, selle asemel on ääretu võimu- ja rahaahnus ja ükski kuritegu pole nende jaoks liialt ränk, et oma eesmärke saavutada. Karistust nad kartma ei pea, sest süsteem garanteerib, et "suured sulid sõidavad tõllas". Ükski võimupositsuoon pole neile küllalt kõrge ega ükski rahasumma küllalt piisav. Sellepärast on ka nemad õnnetud selles orjariigis, kus parasiteeritakse.
Kus on siis "päästerõngas" selles "põrgukatlas" hulpivale hingele? Selleks tuleks meelde tuletada ja teadvustada oma jumalik olemus. Tähtis on vaimsust mitte segamini ajada religiooniga, sest seal, kus algab religioon, lõpeb vaimsus ja algab vaimne orjus. Religiooni abil vallutatakse inimese vaimsus ja ideoloogia abil mõistus ning väärikast jumalikust olendist tehakse tähtsusetu "väikene inimene", kes on ise kõiges süüdi. Füüsilises plaanis pääsemiseks tuleks jälle tagasi minna maale, looduse juurde. Eeskujuks võiks olla Venemaal levinud ühistutaoline Anastasialiikumine, kus siirdutakse linnadest maale, luuakse sinna põliskodud ja ka koolid, kus õpetatakse lastele tõelisi teadmisi. Toit kasvatatakse kohapeal ja elatakse õnnelikena looduses, vabana süsteemi stressist. Olen sellist elu kirjeldanud artiklis Tagasivaade.
Inimesed vajavad teadvuse ümbersündi, et selline julge otsus vastu võtta. On vaba valik, kas olla ori, kellast kellani, palgapäevast palgapäevani ja ülepea võlgades või olla vaba, elada harmoonias loodusega ning olla iseenda ja oma aja peremees.
Eero Nõmm
21.02.19.
